neljapäev, 30. november 2017

Lase ennast üllatada!



Kui Sina tegid oma sammu, siis Maailm reageeris sellele temale iseloomulikul moel, kuid ehk mitte päris nii nagu Sina oleksid seda soovinud või endale ettekujutasid. Kui Sinu mõte realiseerus teona, siis selle tulemus ei ole enam Sinu kontrollida, sest Sina oled ta juba lendu lasknud. Kuid, kas oled ta ka vabaks andnud, kui Sinu mõte on ikka veel tema küljes kinni.

Sina andsid endast energia, salamisi ehk soovides see samaväärsena või suuremana tagasi saada, kuid Sinu ja Maailma mõõdupuud ning kingikotid on erinevad. Täna tehtu tõi kaasa muutuse Maailmas, kuid lendu lastud energia võis puudutada vaid esimest doomino kivi, mis langedes mõjutab järgmist ja see omakorda järgmist. Seega energia, mis kord Sinuni jõuab, võib tulla aegu hiljem ja hoopis mujalt, kui seda oodata oskad.

Lase ennast üllatada!


Marianne

30.11.2017.a

kolmapäev, 29. november 2017

Mis juhtub siis kui tunned end Ohvrina




Mina olin aastaid iseenda mõtete, tunnete ja tegude ohver, sest mina tundsin ennast ohvrina, kuna mulle tundus, et ma jäin ilma sellest, mille oleksin pidanud saama ja ma pidin tegema, olema ja tundma ennast nii nagu teised inimesed panid mind tundma, tegema ja olema. Tundsin, et minu elu juhtus minu tahtest hoolimata.

Mis Sinul viga rääkida/ elada/ teha, Sinul on ju see ja see, sellised ja sellised võimalused. Sina saad seda ja seda, sest Sa oled selline ja selline. Vaata, millised võimalused ja valikud Sul on!„

Milline huvitav vaatepunkt oma elule. Millisele omapärasele järeldusele ma ise kunagi ammu jõudsin. Millises tundes, meeleolus ja suhtumises, nii iseendasse, kui ka kogu Maailma, ma küll elasin.

Ohvrina tundsin, et mind peteti, ma jäin ilma ja mul oli iseendast nii kahju. Justkui oleks kusagil olnud pood, millest ma ei osanud valida nii, et see oleks viinud sinna, kuhu mõne teise tee viis. Ma võrdlesin ja mulle ei meeldinud see, mis minu käes oli. Minult oleks nagu midagi ära võetud. Ma tundsin viha nende vastu, kes said minu asemel. Keegi tegi kusagil nii, et mina jõudsin sellise tulemuseni.

Kuidas mina pidin teadma, mis mind tegelikult ees ootas? Võib olla oskasin seda teist teed endale tahta alles siis, kui nägin kõrvalt, kuhu teine oli jõudnud ja mida saanud? Miks mina pidin leppima sellega, mis minul oli?

Aastaid rääkisin, kuidas mind pandi siia ja sinna ning see, mida mina soovisin ei lugenud. Teised tegid oma valikuid mingitel neile arusaadavatel põhjustel ja selle tulemusena oli mina seal, kus olin. Täiskasvanuna oli mul endast nii kahju ja ma lõin endast kuvandi, kuidas ja mida kõike olin ma pidanud kannatama ja üle elama. See oli kui loosung, mis elas minu sees oma elu. Ma ei istunud sellega kiriku juures ega teinud seal haledat nägu, vaid kõndisin ringi ja nõudsin minu valude eest tasumist või kaastunnet, kõigelt ja kõigilt, kes mind kuulasid. Justkui oleksin Suure Isamaasõja veteran olnud, kes rind medaleid täis, nõudis austust ja eeliseid.

Jah, mul oli halb olla. Jah, mind kiusati ja narriti. Jah, ma ei saanud ära minna. Jah, mul ei olnud kellegi peale loota. Ma olin küll ise olemas, kuid elasin justkui väljaspool iseennast. Minu jalad ei olnud maas, ma kõndisin tundest tundesse. Kui mulle olekski antud seletusi, kas siis või hiljem, arvan, et ma ei oleks neid kuulanud ega mõistnud, sest need ei oleks minu kuvandiga sobinud. Teadsin, et minule oli liiga tehtud ja see pidi ju kellegi süü olema ning mina see küll olla ei saanud, sest mina olin ju ohver.

Tegelikult ei ole ohver olla üldse kerge, sest tunded, mis sees valitsevad on masendavad ja lõhkuvad. See oli nagu rüü, mis muutus olemuse osaks ja andis igale elu osale oma värvingu. Milline mälu ja meelespidamine pidi mul küll olema, sest teadsin täpselt, millest ilma olin jäänud, kelle sõna ja tegu mulle olid liiga teinud. Mina olin hea, lausa pühaku aupaistega, sest mind kaunistas kannatuste kroon.

Ausalt, mul on siiralt hea meel, et küsides küsimusi, kaardistan ma ennast kui tundmatut ja veel avastamata maad. Nii leian nimed oma käitumisele, mõistan, kuidas kord alguse saanu on jõudnud sellise tulemuseni. Ma tunnen kergendust, sest iseennast kui puzzlet kokku pannes, saan ma endast ometi aru. Varem arvasin, et vastused on välise käes, sest uskusin, et seal on jõud, mis paneb mind nii käituma, olema ja sellist elu elama. Nüüd ma tunnen, et ei tahagi seda, mis teistel on, sest tean, et nemad on oma teed käies ise sinna jõudnud ning nad on pidanud ja peavad ise oma teemadega vastamisi seisma. Ma tunnen end vabana, sest need ei ole minu teemad, minul on enda omad ja ma oskan vaadata asjade taha, mitte jääda uskuma pealtnäha säravat pinda. On hetki ja juhtumisi, mis tulevad välisest, mida mina muuta ei saa, kuid ma saan valida suhtumise. Ma ei ole ohver, kui tunnistan enda osalust, võtan vastutuse, et minu sammude osalus viis sellise tulemuseni.

Mina olen ja minu elu on, minu enda mõtete, tegude ja valikute tulemus. Mina ise tean, mida mulle on vaja, et minul oleks hea olla. Mina ise oskan pakkuda ja otsida lahendusi, mis tulevad minu seest ja on minuga kooskõlas ning ma julgen neid tunnistada ausalt iseendale ja teistele, sest ma seisan iseenda eest. Ma olen iseenda sees teinud iseendaga rahu ning ma võtan ennast ja oma elu vastu sellisena nagu see on.


Armastusega, Marianne

29.11.2017.a

teisipäev, 28. november 2017

Ärkamise põnevust pakkuv teekond iseenda avastamiseni



Kõik see, mis on juba olnud, on ju tegelikult möödas, elustasid vaid vana mälestuse, et üha uuesti korrutades tõestada, et Sul oli valus, seisatu ja tunnista nüüd ausalt, et Sul on endiselt valus, vajad mõistmist, soovid lohutust, kallistust või lihtsalt pai, et see vana valusõlm saaks lahustuda, enesekaitseks tõstetud õlad ja pingesse tõmbunud keha suudaksid ometi kord lõdvestuda ja Sina oma elu elada nii, et saaksid leidmisrõõmu tundes, ärkamise põnevust pakkuval teekonnal iseennast avastada.

Püüded vana tagasi tuua, uuesti ellu äratada, on kui katsed olnut mälupiltide järgi kloonida, sest kõik see, mille saavutad on kunstlikult looduna vale ja võlts. Mõistad, et vanana vanasse tagasi minna ei saa, sest seda lihtsalt ei ole enam olemas. Ennast petvad valed on olnud enese elu eitused, sisemuses peituva tõe kinni katmine või kolikambris varjamine, et jumala eest pimeduses otsa ei komistaks, sest siis võib ninali kukkudes, iseendast loodud klantspildi, kui õhkõrna klaaskatte, kildudeks lõhkuda.

Kui pilk veel ei fokusseeru, et uuest kinni hoides kindlat sihti seada, siis loed üles kõik Maailma vead, hoides neid sihtmärkidena, millega ükshaaval võidelda, kuni kaod tekkinud rägas ja loodud segaduses. Kui uut ei oska veel leida ega luua, siis kisud maha kõik selle, mis vana ja kulununa mõttetuna tundub. Soovid, läbi purustava valu ja puhastavate pisarate, kaosest uuesti sündida, et siis alasti seistes iseendani jõuda. See on kui ärkamine, mil kisud valguse eest kõik katted, et soojendavate kiirte saatel virgudes uuena sirguda.

Olles kord, kasvamise ja puhastumise, teele astunud, siis need viimasedki valed ja enesepettused, millest ei julge või ei oska lahti lasta, kistakse, üha kiireneva voolu poolt, krampis sõrmede vahelt ja uhutakse minema. Leides purde või silla, saad hetkeks küll puhata ja hinge tõmmata, et uuesti voogudesse sukeldudes oma teed jätkata. Voolav vesi on kirgastavalt selge ja puhas, kuid kõrvalteed lõppevad sumbunud ja seiskunud lombina, kus elus hoidvat energiat jagub nii napilt, et vaikelu uinutab ja edasised püüdlused lämmatab.

Vool võib ühtäkki metsikult kiireks muutuda ja sündmusi muudkui tuleb ning tuleb, vaevu jõuad kohanedes õhku ahmida, kui järgmine keeris endasse haarab, et mustreid lahti raputades ja minevikupisaratest kuivaks väänates Sind järgmisesse pöörisesse heita. Oi, kui mitmeid kordi oled kahetsenud, et üldse astusid esimese sammu. Hing ihkab peatust ja tormistest voogudest lahkumise võimalust.

Vahel vaikses sopis lihtsalt selili loksudes, laisalt tähistaevast imetledes, tunned rahu ja hetkes kohal olemise mõnusalt rammestavat loidust, sest nii hea on olla. Need mälestused toovad naeratuse silmadesse ja toetavad järgmistel kärestikel, teadmisega, et kõik see, mis tuleb on mööduv ja mitte üks raskus ei murra ega alista. Eesolev on vaid sammud astmetel, millest tuleb üles või alla minna, hoolimata sellest, kui ületamatult kõrged või hirmutavalt sügavad need alguses tunduvad.

Läheb aega enne kui leiad, et naudid protsessi ja ootad huviga järgmise käänaku taga peituvat. Oma teekonnal muutud nii osavaks, et enam ei jää murrangutes tunnete keerisesse, lootuses sassiläinut harutada, vaid mõistad, et see on vaid pilt olnust, sukeldud ja ujud temast lihtsalt läbi, et juba vaibunud laines taas pinnale tõustes, iseenda ja olnu üle, leebunult muiates edasi kulgeda.

Reisides iseendani, saad huviga kõndides põnevuse kõditust tundes, leidmisrõõmus kümmeldes ja iseennast avastades, jõuda selginemiseni ja mõistmiseni siis, kui iseendaga vastamisi seistes ise ennast ära tunned.


Marianne

28.11.2017.a

esmaspäev, 27. november 2017

Lend Hingelinnuga aegade taha - Meditatiivne rännak vol 19




Täna kõnnid Sa rajal, mis viib Sind üle nurme, seejärel lookleb valendava kasesalu vahelt läbi, et siis, kivilt kivile hüpeldes, saaksid jõest üle minna. Rada viib Sind mäenõlvade vahele kõndima, tõustes üha kõrgemale, sinna, pilvedesse peitunud mäetipu poole. Sa kõnnid ja Sul on nii kerge olla, sest õhk, mida Sa hingad, on puhtamast puhtam ja õhulisest õhulisem. Kõik argine jääb seljataha, kõik segavad mõtted pudenevad teerajale, jääd ainult Sina ise, kõndima mööda teed.

Mäetippu jõudes, juhatab rada Sind kividele püstitatud tornini. See on iidne ehitis, milles aegade algusest saati on süüdatud märgutuld. Loitvat tuld on tehtud kodutee tähistamiseks. Sina tulid täna siia, et süüdata tuli ja lennata oma Hingelinnuga aegade taha.

Sa avad kriiksuva ukse ja sisened ämblikuvõrke täis ruumi – siin ei ole ammu keegi käinud. Toas on trepp, mida mööda kõndides jõuad ülemisele korrusele. Sa oled ruumis, mille keskel on põrandast laeni ulatuv latern. See on nii suur ja võimas, sest temast sündiva leegi valgus peab ulatuma kaugele, aastate taha.

Sa astud laterna juurde, paned oma peopesad vastu teda, sulged silmad ja lood oma mõttes pildi sellest, kuidas Sina lendad. Sinu kujutluses sünnib lugu, kuidas Sa tiibade sahinal, üle Sinu all laiuva Maa lendad – see on nii tõeline ja kogu kehas tuntav tunne. Ava nüüd oma silmad ja vaata, laternas põleb tuli, mille Sina süütasid. Valgus heidab ruumi kuldseid varje ja korraga, kui tuli väga suure leegiga põlema lahvatab, saab ühest varjust Sinu Hingelind. See on tema, kelle seljas Sa täna rännakule lähed.

Sa võtad Hingelinnul kaelast ja ronid tasakesi talle selga. Lind seab oma suled korda ja juba te lendategi. Tornis põlev tuli joonistab maapinnale kiire, mida mööda lennates jõuate sihtpunkti. Lend kestab natuke või vähe rohkem aega, kuid ühel hetkel olete te kohal, siis tuled Sa linnu seljast maha ja tänad teda ning palud oodata, et hiljem üheskoos tagasi lennata.

Sa astud paar sammu ja vaatad ümbrust, et näha, kuhu Sa jõudsid. Sinu lähedal on veekogu, milles Sa peegeldud. Sa näed, milline Sa oled. Vaata, kas Sa oled laps või täiskasvanu, oled Sa naine või mees. Vaata ja katsu oma keha ning riideid. Tunneta, mis tähendab olla Sina. Millest Sa mõtled. Räägi, et kuulata, kuidas Sa kõlad. Milline on Sinu hääl. Kõnni ja tunneta iseenda keha liikumises. Saa iseendaga tuttavaks.

Nüüd, kui Sa oled endaga tutvunud, siis vaata, eemalt algab rada, mis juhatab Sind selle aja ellu. Mine mööda teed, et näha, kuhu ta välja jõuab. Sa kõnnid, kui korraga leiad tee pealt ühe eseme, mille Sa ammusel ajal ära kaotasid. See oli Sulle väga oluline, tähtis ja kallis. Tol ammusel ajal olid Sa selle eseme sidunud iseendaga, peitnud sinna osakese oma hingest. Võta see ese nüüd kätte, hoia teda ning tuleta meelde temaga seotud lugu. Millest see ese Sulle räägib? Mis on see, mis Sinust sinna aega maha jäi? Nüüd oled Sa ta leidnud ja iseendale tagasi kinkinud. See on nüüd taas Sinuga, et anda Sulle tuge ja juhatust.

Võib olla ootab Sind rajal keegi, kes tahab midagi öelda. Kui nii, siis kuula ta ära. Võib olla on seal üks koht, mida Sa tahad külastada. Kui nii, siis mine ja viibi seal Sulle vajaliku aja. Kui tunned, et oled oma rännaku teinud ja see, mille järgi Sa läksid on nüüd Sinuga, siis keera ennast ümber ja mine mööda rada tagasi. Mine oma Hingelinnu juurde tagasi.

Hingelind ootab Sind mäetipus, kus asub samasugune torn, milles on samasugune latern, millest sündiv kiir näitab Sulle koduteed. Mine laterna juurde, aseta peopesad tema vastu ja loo taas endas pilt, kuidas Sa lendad tiibade sahinal üle Maa. Avades silmad, põleb laternas tuli. Mine ootava Hingelinnu juurde, roni tasakesi tema selga, et siis koduteed juhatava kiire valgel, tänasesse päeva lennata. Lend võtab natuke või vähe rohkem aega, kuid ühel hetkel te maandute esimese torni tipus. Laternasse on jäänud hõõguvad söed, mis heidavad veel väga väikseid varje. Täna oma Hingelindukoos tehtud rännaku eest. Tea, et Sa saad temaga vajadusel uuesti lennata, kuid nüüd kaob Hingelind varjudesse ja tuli hääbub.

Sa istud veel korraks ja tunnetad, mis see oli, mis Sinuga täna sündis. Kus oli see paik, kuhu te lendasite. Meenutad seda, milline Sa olid. Hoiad endas alles iseenda kingitust, seda kallist ja olulist osa, mis teeb Sind tervikuks, mis annab Sulle tuge ja juhatust tänasesse päeva. Kui Sa oled valmis, siis tõuse ja mine trepist alla, sulge enda järel uks ning alusta mäest laskumist. 


Marianne

27.11.2017.a

pühapäev, 26. november 2017

Kaugete aegade mälestus




Kaugete aegade mälestus,
minus elava pildina salvestus.
Ammuste sammude kaja,
minu sisse kõndis oma raja.

Suured murede kivid
ammu maha pandud said,
vaid taskupõhjas või saapaninas,
kõige pisemad, kuid tähtsamad
kaugetest aegadest kaasa võetuna alles jäid.
Nad meenuvad ja elustuvad,
kui segavad astumist
või taskus kobades näppu puutuvad.

Korraks sähvatanud valu küll ehmatas,
kuid paigale ei tarretanud,
siis kui üks pisike mälestuse okas,
mis justkui nähtamatuna,
naha alla pugenuna,
ettevaatlikuks ja õrnaks tegi.
Ma otsisin ja vaatasin,
kuid ei leidnud midagi.
Nõelaga eemaldada püüdsin,
teda otsides vaid endale haiget tegin.

Ja siis ma justkui ei teinudki midagi,
lihtsalt astusin tänases päevas,
läbisin teid, mis ette laotusid.
Ma ei vältinud ega põgenenud,
võtsin vastu selle, mis tuli,
võtmata kaasa seda, mis ei kõnetanud,
lahkusin sellest, mis minus ei helisenud.

Kuni ühel päeval,
ta näpuotsas nähtavana
lihtsalt minu sees välja puges.
Korraks pöidlaga pühkisin
ja läinud ta oligi,
nii nagu poleks kunagi olemas olnudki.


Marianne

26.11.2017.a


laupäev, 25. november 2017

Suguvõsa süsteemis on igal inimesel oma kindel koht




Kust ja kuidas lugu alguse sai

Kord ammusel ajal elasid kaks õde – vanem oli see, kes sündis esimesena ja noorem oli see, kes sündis teisena. Kuidas iganes nad ka elasid ja olid, mis iganes ka juhtus, kuid teine õde ei olnud oma kohaga rahul: „Ma tulin, kuid teine oli juba ees. Milleks mind veel vaja oli? Kuidas mina saan erineda? Ma tahan kõike seda, mis vanemal õel on. Kui tema on olemas, kuidas siis mina olemas olla saan? Kus ja milline on minu koht? Ma tahan olla esimene, sest see on minu koht, sest mina pidin esimesena sündima! Mina olen kõige tähtsam!”

Noorem õde tundis end ohvrina, sest temaga käituti ülekohutuselt – tema oli kannatanu, ilma- ja väljajäetu. Tema sees kasvas tunne, et teised peavad talle tasuma kõige selle eest, millest tema oli ilma jäänud. Ta oli vihane, sest keegi ei tunnistanud tema õigust. Noorem õde keeldus oma kohast ja seda otsust tehes ei seisnud ta enam suguvõsa süsteemis ühelgi kindlal kohal. Vanem õde otsustas kodurahu huvides, et ta ei ole enam vanem ja astus oma kohalt ära. Mis iganes seal veel juhtus, millist viha, valu või kadedust tunti ja endas hoiti, kuid lugu kandus suguvõsa naisliini pidi edasi. Esimesena ja teisena sündinud tütred/ õed on kandnud seda mustrit enda eludes edasi.

Kuidas suguvõsa süsteemi kohtade segadus väljendus

Otsus, tegu või lausumine ammusel ajal, lõikas, midagi suguvõsa energiasüsteemis läbi nii, et seal peatus vool. Elavates õdedes pole usku ja teadmist, et on olemas suguvõsa ressurss, tugi ja toetus igale tema liikmel, sest igal ühel on oma kindel koht, olulisus, õigsus ja armastus. Selle asemel usutakse, et on olemas vaid teatud hulk energiat, mis ei kasva ja võib otsa saada ning seepärast hoitakse enda oma kiivalt.

Kohad, mis enam ei olnud täidetud, on ajast aega neelanud energiat – ohvriks olemise energiat ja süsteemi elusolevad õed on oma elusid ohvritena elades, seda tühja kohta hoolega täitnud. Elu viis neid situatsioonidesse, kus nad olidki ohvrite rollides. Nad olid süsteemi poolt liigutatavad nupud, kelle endi soovist ja tahtest ei olenenud nende elu. Nad võisid võidelda ja suurte pingutustega proovida oma elu parandada, kuid nad kasvasid üles teadmisega, et nemad ei suuda oma elusid muuta ja peavad alandlikult leppima selle koha ning eluga, mis neile on süsteemi poolt ettenähtud ja see ei ole mitte see, mida nad sünniga kaasa said või soovisid – nad on olnud ebemed tuules.

Süsteemis oli segadus, sest justkui mitte keegi ei asunud oma kohal. Oli teadmatus, milline see õige koht olema peab. Kõik logises ja loksus, ei olnud püsivat tugevust ega toetust, sest jaksu ei olnud, kuna energiat ei tulnud juurde. Inimestel oli soov olla mujal, kellegi teise hea koha peal. Oma kohta otsiti välisest, teiste suguvõsa süsteemidest. Ei võetud vastutust oma koha, valikute ja tee eest, sest oli teadmine, et need olid välise otsused ja tahe. Kui tuntigi, et ollakse suure suguvõsa osa, siis ei jäetud teisele ruumi, sest kui üks oli see, siis teine pidi väljas olema. Oli tunne, et kuulutakse kõikjale ja mitte kuhugi – oldi juurteta.

Kuidas see mind puudutab

Mina olen esimesena sündinud. Mina olen vanem õde. Mina ei suhtle ja ei kohtu oma õega, sest ma ei „sobinud”. Kasvasin üles süsteemis. 9 kuuselt läksin lasteaeda ööpäevasesse rühma. Esimese klassi poole pealt saadeti sanatoorsesse kooli, kust koju sain vaid vaheaegadel. Vaheajad ja muud vabad ajad viibisin tädi juures, laagrites või maal sugulaste juures. Igapäevaselt koju, sain alles peale viiendat klassi. Kusagil enne 30 aastaseks saamist hakkasin korraga rääkima, et kui õde saab 30 -seks, siis mina ei ole enam vanem õde, sest siis saab tema selle koha endale. Peale õe 30- dat sünnipäeva kinnitasin talle oma otsust ja peale seda tundsin end kõrvale astununa.

Minu ema on teisena sündinud, ta on noorem õde. Minu ema ei suhtle oma õega juba 36 aastat, sest ta lihtsalt otsustas ühel hetkel nii. Ema küüditati 7 aastaselt Siberisse. Tema ema oli selleks ajaks juba tüüfusesse surnud ja isa viibis Venemaal vangilaagris. Viidi koos vanavanaema (jäi Siberi mulda) ja õdedega. Kasvas lastekodus ja tagasi Eestisse sai 15 aastaselt.

Minu mõistmine

Poolteist aastat tagasi arvasin, et olen suguvõsa teemaga ühele poole saanud ja elan nüüd oma elu. Viimasel ajal olen kui pidetu olnud, justkui kusagil vahepeal – ruumis, mis pole täidetud, kus ei ole midagi. Lugusid ei sündinud, sest katked, mis tulid olid ilma alguse ja lõputa, kuid nüüd, seda lugu kirjutades saan aru, et nad olid selle suure loo osad ja mina kasvasin, võtmaks vastu oma kohta ja vastutust. Ma otsisin endas vastuseid ja leidsin, et tee viib kaugele tagasi. Viib aeg, mida mina ei tea ja millest rääkijaid enam ei ole. Minu sees on vaid mõistmine, et see on olnud. Minu sees on sõnad, mis juhatasid mind teerajale. Minu sees on teadmine, mida mina teha saan – vastused ja lahendused ei tule välisest, need tulevad minu enda seest.

Igal ühel on oma koht suguvõsa süsteemis

Mina võtan, täie teadlikkusega, vastu oma õigusliku koha suguvõsa süsteemis.
Mina olen esimene tütar. Mina olen vanem õde.
Ma võtan oma koha vastu, kõige sellega, mis selle juurde kuulub.
Palun tunnistada minu õigusliku kohta suguvõsa süsteemis ja austada minu valikud ja teekonda.
Mina olen üks lüli oma suguvõsa ketist, mis ulatub aegade algusest aegade lõpuni.
Mina seisan oma kohal, võttes vastu ja andes edasi, suguvõsa valgust ja armastust.
Mina austan neid, kes seisavad enne mind. Mina austan neid, kes seisavad ja tulevad peale mind.
Mina annan oma südames, igale oma suguvõsa süsteemi liikmele koha, mis talle kuulub.
Mina tunnistan, et Sina oled teine tütar ja noorem õde.
Mina tunnistan Sinu õigusliku kohta suguvõsa süsteemis, kõige sellega, mis selle koha juurde kuulub.
Mina austan Sinu valikuid ja teekonda.
Mina ja Sina oleme meie suguvõsa süsteemi ühendatud lülid.

Marianne

25.11.2017.a

kolmapäev, 22. november 2017

Lastehaigla argipäev




Pildike haiglapaltist

Mille järgi teha valik,
kui tuleb võtta vastutus
öelda sõnadega välja otsus,
millest enam taganeda ei saa?

Kuidas teab ema, mis on õige,
istudes oma lapse voodi ääres,
hetkel, mil oodatakse vastust,
mille tema peab valima.

On hirm võtta kätte vastutusemõõk,
mis langedes muudab elu,
kuidas, seda täpselt veel ei tea,
ette ei kujuta ega näha saa.

Kui armastad oma last
ja soovid talle parimat, võimaliku seast,
kuidas, siis usaldada iseennast
ja millele toetudes loota,
et tehtud otsus saab valitud õige.

Kui otsus saab tehtud,
siis arstid alustavad oma tööd
ja edasi tuleb elada tulemusega
ning kunagi või kõlada küsimus: „Miks?”


Marianne

22.11.2017.a

esmaspäev, 20. november 2017

Elutormituuled




Elutormide tuuled alati ei hellita,
vahel piitsutavad külmade iilidena
näkku või kaitseks pööratud selga,
suruvad keha pisemast pisemaks,
et miski ei puutuks ega puudutaks.

Tuuled tulevad seisma selle eest,
et muudaksid ometi suunda,
valiksid kõndimiseks teise tee,
ei astuks enam tühja tallama.

Tühjal teel kogetud valu on kui
Atlase kombel kogu Maailma raskuse
paigal ja tasakaalus hoidmine,
mis muserdab hinge ja moonutab keha.

Tormide teel kogetu, seistes vaid enese eest,
on elamine vabana liikumises,
voolamas piseima piisana voogude sees,
muutumas, muutes iseennast ja oma teed,
kasvatades vaimu ja karastades hinge ...


Marianne

20.11.2017.a

Iseendale pai tehes




Valides kogemusi, kohti, eineid, hoolitsusi jne olen aru saanud, et minu jaoks on oluline tervik – nii algus, keskpaik kui lõpetus. Just terve kogemus loob emotsiooni, kas lahkun heaolu tundega või mitte. Seega, olles kohal, soovin kogeda igat hetke tervikust ja nii on minule oluline pisemgi detail.

Ma kohanen, kuid enam ei sulandu, sest tean, kus ja millised on minu piirid ning seda, mida soovin ja mida mitte. Ei tarbi kvantiteeti, vaid valin selle, mis minule sobib. Vajadusel küsin sobivaid lahendusi, kui need on võimalikud, olen siiralt tänulik, kui ei ole, siis ka see on okey, sest ma ei pane vastutust minu heaolu eest teistele - ma hoolitsen iseenda eest ise.

Ma olen siiralt tänulik ja õnnelik oma teel kohatud inimeste, kogemuste ja kohtade eest, kes või mis on pühendanud, loonud ja pakkunud mulle hoolt, hoolimist – rahulolu vaikselt olemise lihtsat hetke.


Marianne

20.11.2017.a

neljapäev, 16. november 2017

Julgus seista sõnadega enese eest




Nurgelised sõnad pressivad end üles,
suruvad end Sinu seest välja.
Kandilised tähed teevad haiget,
kriibivad ja kratsivad kurgu katki.

Sa hoiad neid kinni, hoiad jõuga tagasi,
et mitte üks ei pääseks põgenema
ega prahvataks ootamatult välja.
Sa surud hambad risti ja vaikid.

Kardad, et kui kord ütled ja vabastad sõnad,
siis lõhud Maailma kui mulli, milles elad.
Hirm öelda, mida mõtled ja tunned,
pole julgust seista sõnadega enese eest.

Sinu keha tuli Sulle appi ja tegi kõik, mis võis,
kurk karedalt valutas ja siis, nööris paistetus ta kinni,
et mitte üks sõna ei pääseks Sinu seest välja.


Marianne

16.11.2017.a

teisipäev, 14. november 2017

Meri see olen Mina




Veel enne kui ma sündisin
olin ma pisikene piisk ilmaruumis
ja lainete hoidev häll oli minu kodu.
Veepiisk minus otsib ja vajab vett,
seda suure ja laia mere sumesinist vett.

Taaskord varbad liiva surutuna
mere kaldal seistes,
kohtuvad meie veed ja meist saab üks.
Ma võimendun lainete sümfoonias
kui minu hääl, ühineb mere häälega
ja ma olen see, kes ma olen -
ääretu ja piiritu elutundeist tulvil,
ma elan iga hingetõmbega lainevirves.

Kui avan oma meeled, olen osa
ääretute voogude tedamistest ja tarkusest.
Kõik see, mis minus on üle,
saab vete poolt minema uhutud.
Kõik see, mis minus on puudu,
saab vete poolt täidetud.
Minu soolased pisarad on
laineharjadel ratsutavad piisad.
Minu viha murrab kaldaist maad.
Minu armastus laulab ja sosistab,
hoiab ja hellitab seda, kes merega koos.

Ma lahustun laineis, et taassündida.
Ma olen merega üks – Mina ja Meri,
leebest rahust metsikute tormideni,
tüünes päikesetõusus koidikutel,
purpurpunasel loojangul ehatähe valgel,
sumedates öödes tähtede paistel,
hallide udulaamade varjus.
Meri see olen Mina.


Marianne

14.11.2107.a

esmaspäev, 13. november 2017

Valged ja mustad klaveriklahvid ei jaota Maailma õigeks või valeks




Kas elame Maailmas, kus iga meie otsus, valik või tegu on kui loosi võtmine, et tulemus osutub õigeks või valeks siis, kui selgub, kas võitsime või kaotasime. Kas oleme õiged või valed, elades mustaks või valgeks jagunevas Maailmas või valime elada voolavalt, küll mustadest ja valgedest klaveriklahvidest sündivate kõik võimalike variatsioonide Maailmas.

Muusika algab kui vajutada klahvi ja siis ei ole ühtegi õiget ega valet sündivat heli, sest kõik on meie enese looming ja igat järgmist hetke saab muuta või kujundada nii nagu soovime või vajame. Üksik heli ei jää kestma, kuid meie sammudest sündiv igavikuline muusika voolab, kui me oma elutee klahvidel kõnnime.


Marianne

13.11.2017.a

laupäev, 11. november 2017

Siis kui mälestused käivad külas




Kujutelm sellest, mis kunagi oli
on kui ühtäkki elustunud pilt,
mis peopesalt lendu minnes,
järgmises tuulehoos tolmuks pudenedes,
taas unustuste liiva vaob.
Hetk puudutas hinge ja äratas tunded,
kibedalt magusvalusatest mälestustest tärkavad lilled
nii ilusad ja õrnalt haprad õiehelmed,
mis ühise tee tähiseks maas
kui kuninglikult pidulik vaip,
mis on kui mälestusest hargnenud lõim,
mida mööda saab ajas tagasi minna.
Ei ole teda lõiganud veel katki,
sest pole ma ju enam uus
kannan seljas enda elu,
mis tänaseks küll pisut kantud ja kulunud.

Hei sõber, me ei hüljanud
ega jätnud kaaslast teele,
me vaid keerasime teine teisele poole.


Marianne

11.11.2017.a



reede, 10. november 2017

Elutee kullast Meistrikee




Nii nagu ükski lugu ei alga pealkirjaga ja ei lõppe punktiga, nii ei alga meie elu sünniga ega lõppe surmaga. Lüli lüli järel, läbides oma õppetunde, loome lõpmatusena, elust elusse elades, oma elutee keed. Me käime ja lihvime kuni lõpuks loome, igat lüli ühendava, kõrgeima prooviga kullast Meistrikee.


Marianne

10.11.2017.a

neljapäev, 9. november 2017

Päikeseline Maailm Sinu sees - meditatiivne rännak vol 18




Sa oled tänaseks oma tubased toimetused lõpetanud ja oled otsustanud astuda argipäeva üksluisusest kui tuhmunud värvide seest välja. Sa avad ukse ja teed oma esimese sammu, otse päikesepaistesse. Sind ümbritseb soojus ja valgus, Sa tunned, et nüüd Sa elad. Sa kõnnid randa, kus ootab Sind üks kivi, mis asub kohe vee ja kalda piiril. Kivi on suur kui voodi, ta on päikesest soe ja tundub käe all lausa pehmena. Sa astud kivile ja end vabaks lastes ning mugavalt tundes, libistad end tasakesi selili. Päikesekiired paitavad Sinu keha ja Sa lõdvestud.

Sa vaatad päikesesse ja sulged seejärel oma silmad. Päike paistab ikka Sinu silmade ees, algul tundub, et neid on kaks, kuid siis sulanduvad nad ühte ja nüüd paistab Sinu sees päike, kes järgnes Sinule ja on Sinuga Sinu sees. Päike, kes tõi endaga valguse ja soojuse kaasa on kui varahommikune päikesetõus, mis hetkeks toob endaga karguse ja värskuse. Sa paned oma käed hoidvalt enese ümber, ühteaegu nii iseennast kallistades, kui ka sooja andes ning hoides. Päike tõuseb aina kõrgemale ja Sinu sees läheb soojemaks, sest päikesekiired ulatuvad iga hetkega üha sügavamale ja kaugemale Sinu sisse.

Sinu keha, mis on olnud jahedusest krampis ja kange, liigutab end, avardub ja avaneb. Veri, mis soojeneb ja pääseb kiiremini voolama, viib soojust kõikjale kuhu ta kandub. Koos soojusega liigub eluenergia, mis äratab Sind üles. Sa tunned, kuidas külmetanud varbad ja sõrmed pulseerivad elust, mis veri nendeni on viinud, isegi Sinu jahe ninaots tunneb end soojenedes mõnusalt.

Sa oled kui lill, kes avaneb päikese soojuse ja valguse käes. Sinu õielehed kaarduvad ja avavad tee Sinu sisemusse, sinna, kus on Sinu kese – tuum, milles kasvab vili, mis nüüd Sinu sees voolavas eluenergias küpseb. Vili valmib otse Sinu silmade all ja Sa näed, et ta ei ole ainus, järjest on kasvamas uusi, mis oma aega oodates õigel ajal valmivad, siis kui Sina end avad ja lased päikesel enda sees paista. Vili on kingitus, see on Sinu täitunud soov, mille Sa kunagi ammu soovisid ja seejärel unustasid. Võta ta endale kätte ja maitse teda, milline hõrgutav suutäis, milline võrratu aroom ja maitse. Nüüd Sa tead, et Sinu soovid täituvad, kui Sa annad oma viljadele võimaluse küpseda. Sinu sees on elu, mis täites Sinu soove, kasvatab päikese paistel vilju kui imelisemaid imesid.

Sinu meeleolud ja tujud on kui ilm Sinu sees. Lubades endale tundeid, lubad Sa endale elu. Kõik võib olla ja vahelduda – see loob Sind, kuid hoia meeles, et päike oma soojuse ja valgusega on eluallikas. Päeval, mil päike õues ei paista, saad Sina oma silmad sulgeda ja olla iseenda päikeselises maailmas, kohas, kus Sinul on soe, turvaline ja mõnus. Kohas, kus Sina päikese soojuses ja valguses avanedes avardud ja elad oma eluallikast voolavas energias.


Marianne

09.11.2017.a

kolmapäev, 8. november 2017

Elada saan ainult iseenda eest



Aitan, kuid panen paika piirid,
Ulatan käe, kuid ei taluta,
Toetan, kuid ei muutu karguks,
Vastan, kuid ei ütle ette,
Olen kõrval, kuid ei lahenda,
Mõistan, kuid ei kasvata,
Kuulan, kuid ei võta endasse,
Annan, siis lasen lahti,
Lähen ja ei võta kaasa, sest elada saan ainult iseenda eest.


Marianne

08.11.2017.a

teisipäev, 7. november 2017

Eilse suletud uks ja tänase uued võtmed




Mu kallis sõber, miks Sa hoiad nii kramplikult eilse uksest veel kinni. Need valikud ja sammud, mis Sa oled juba teinud on ammu selja taha maha jäänud. Tänases päevas on see, mida enne pole veel olnud - uued uksed ja valikud, mis juhatavad Sind uuel moel uutele radadele. Siin, selles hetkes, on see, mis on just täna Sinu tee.

Jah, ma saan aru, Sa vajad tuttavat ja turvalist, millest hoida kinni, sest siis Sa juba tead, millega algab ja lõppeb lugu, sest siis ei pea Sa mõtlema, vaid saad oma olemises olla, soovides, et tuleks ometi õhtu ja see päev oleks juba möödas.

Päevad on erinevad, kuid Sina soovid nad ühesugusteks vormida. Miks? Kas Sinus on hirm, et oled kui tuulelipp, mis keerab ja pöörab tuulega kaasa, kuid ei näita ühte ja ainsat suunda – teed, mida mööda saaksid  minna. Kas kardad, et tuul viib Sind kaasa, kui tõstad jalad maa küljest lahti, et lähed, omamata tiibu, laperdades lendu. Kuidas Sa tead, et nii juhtub? Kuidas Sa tead, et Sinul pole tiibu, mis kannavad ja taju, mis näitaks tänases teed?

Jah, ma mõistan, et Sa oled proovinud korra, paar või vahest rohkemgi, kuid Sulle tundus, et Sa ei õnnestunud, ei osanud, ei suutnud või ei jaksanud. Kindlam tundub lohistada tuttavat eilset, kui langevarju kaasas, et kui läheb vaja, siis on käepärast võtta, et ehk kaitseb vihma ja tuule eest ning annab sooja - on turvaline ja lohutav, miski, mis on juba leitud ja on oma, kuid see langevari on eilne lahendus.

Kui Sa tead, et täna pole eile, siis Sa ju mõistad, et siin on olemas uued lahendused ja võimalused. Kuidas ma tean? Ma tean kindlalt, et Sina ei ole enam see, kes Sa olid eile ja seega on täna uuel Sinul, uued võtmed avada ja sulgeda uksi. Otsida, leida, valida, hoida kinni või lasta lahti. Täna on kõik õige, sest täna on taas kõik võimalik, uuel moel ja viisil.


Marianne

07.11.2017.a

esmaspäev, 6. november 2017

Inimese olemas olemine on armastus



Inimese olemas olemine on armastus, sest ta sündis siia Maailma armastusena läbi armastuse ja elab armastusega armastuses.

Kui ma ise ei mõista, tunne ega usu armastust, siis soovin, teiste silmist paistvat, sõnadest kumavat ja füüsilisest puudutusest tajutavat armastust kogedes, julgust avaneda, et tunda mina olen armastust väärt, kuid see on teistest sõltumine, see ei ole mina ise.

Kui ma tean, et mina ise olengi armastus, siis mõistan, et ta ei saa kunagi otsa ja teda ei saa keegi minult ära võtta ega minule juurde anda, sest armastus lihtsalt on, minu sees, igal ajal, igas hetkes ja kohas olemas.


Marianne

0611.2017.a

pühapäev, 5. november 2017



Kui  Maailma sünnib üks lugu ja läheb lendu, siis see, kes  temaga  kohtub, loeb, vaatab ja kuulab teda iseendana – oma loona.


Marianne

05.11.2017.a

laupäev, 4. november 2017

Sinu koda on see, milles Sina elad - meditatiivne rännak vol 17




Täna astud Sa iseendasse kui majja. Astud oma koja sisse ja vaatad ringi pilguga, mida on vaja muuta, uueks luua. Sa käid ringi tubades, kõnnid mööda treppe, uurid pööningut ja keldrit. Sa vaatad, milliseid värve ja materjale oled Sa iseenda sees kasutanud. Vaatad, kust oled Sa kulunud, narmendama hakanud või, kus oled asendanud millegi olulise ja vajaliku käepärasega. Vaatad aknaid, uksi, lagesid, põrandaid ja treppe kui kindlad, turvalised ja kaitsvad nad on. Uurid sisustust, mööblit, lampe, vaipu, kardinaid. Sa vaatad üle kõik selle, mis Sinus on. Paned tähele ja kirjutad üles kõik selle, mida Sa muuta soovid. Täna on kõik võimalik, sest on soovide täitumise päev.

Vaata, õue peal on konteiner, kuhu Sa saad viia kõik selle, mida Sa enam ei vaja, mis ei tööta või on oma aja lihtsalt ära elanud. Sinna saad panna ka kõik need asjad, mis Sulle ei meeldi, sest võib olla Sa lausad vihkad midagi enda sees. Võib olla oled Sa midagi igaks juhuks kogunud ja nüüd laiutavad need Sinu elamises, kogudes tolmu, olemata ikkagi need, mida Sa vajaksid või sooviksid. Vii ja viska ära kõik see, mida Sa täna, siin ja praegu enam ei vaja.

Tõmba seinte pealt maha vanad ja luitunud tapeedid. Vaata, millised seinad nende all peidus on. Millest on need tehtud, kas neid on üldse vaja kinni katta ehk piisab lihvimisest ja õlitamisest või vajavad nad hoopis värvi, et Sinul oleks siin mõnus olla.

Võta põrandatelt üles vaibad ja katted. Vaata nende all olevaid laudu, ka need võivad vajada vaid kerget parandust või viimistlust, et siis Sinu jalge all siidiselt siledalt ja soojalt tunduda.

Löö vajadusel sisse või tõmba välja kõik naelad, mis on turritamas pindadest ja mille taha Sa ikka ja jälle oled komistanud või mille külge kinni jäänud. Võta ära kõik liistud, mis on katki või kulunud.

Sinu sõrmel on täna võlujõud. Sa saad oma sõrmega joonistada mustreid, valida värve ja muuta materjale. Kõnni nüüd mööda iseenda koda ja loo oma toad ning ruumid selliseks nagu Sina seda soovid. Pannes oma sõrme seina või lae vastu, mõtle värvile, mis Sulle meeldib ja kohe sealsamas ongi pind seda värvi. Kui mõni materjal Sinu elamises Sulle ei meeldi, siis oma sõrme abil saad seda muuta. Vali ja vaheta värve, mustreid ning materjale nii, et tulemus just Sinule meeldiks.

Kui Sa tunned, et siin või seal võiks olla mõni mööbliese, vajalik vahend, nipsasjake, lilled või midagi muud Sulle vajalikku ja sobivat, siis selle peale mõtlemine loob ta Sinu reaalsusesse.

Vaata üle kõik aknad, kas nende klaasid ja raamid on terved, võib olla vajavad nad lihtsalt uut värvi või kerget parandust. Võib olla oled otsustanud nad välja vahetada, näiteks vitraažakende vastu, millest päikese paistel Sinu sisse nii ilusad, värvilised ja põnevad mustrid sünnivad.

Pese puhtaks kõik põrandad, aknaklaasid, kapipealsed. Pane paika vaibad, linikud, maalid, fotod, lilled vaasidesse või pottidesse. Lisa tubadesse kõik see, mis Sinule armas, ilus ja nii Sinule omane on. Vaata nüüd korraks veel nimekirja, mille Sa enne kirjutasid. Kas kõik Sinu poolt soovitu on tehtud või oled, midagi ära unustanud. Kui oled unustanud, siis tee see vajalik muudatus.

Kui Sa oled lõpetanud, siis kõnni oma maja läbi. Vaata, milline Sinu uus koda välja näeb. Silita oma käega uusi ja värvilisi pindu, paita seinu ja põrandaid. Astu toast tuppa, kõnni treppidel ja ole endas. Tunneta, kui muutunud on Sinu sisemus, kui palju rohkem ruumi ja avarust siin on. Vaata kui puhtad ja värsked on Sind ümbritsevad ruumid. Sul on hea ja kerge olla. Sinul on olemas mõnus, omane ja rahulik paik – see on Sinu kodu.

Sinu sees on salajane sopike, turvaline pesa, mille Sa oled loonud täpselt selliseks nagu Sina seda soovisid ja nüüd vali endale tegevus, mida Sa oled endas nii kaua edasi lükanud. See, mida Sa alati oled teha tahtnud, kui oled soovinud iseenda seltsis aega veeta. See, millele oled mõelnud kui tegevusele, mida lõpuks ometi teed ja naudid, siis kui kõik teised asjad on tehtud. Nüüd, siin ja praegu saad Sa iseendaga olla. Ole, lihtsalt ole.

Pea meeles, et mitte keegi teine ei tule Sinu sisse koristama, parandama ega värve valima. Väline osa Sinust on fassaad, mis paistab teistele ja Sulle endale, kui Sa end peeglist vaatad, kuid see, mis on Sinu sees, see on kogu aeg olemas ja selle sees Sina elad.


Marianne

04.11.2017.a