teisipäev, 17. oktoober 2017

Elulainete voog




Tõusu tippudel, ei vaata ega mõõda me mõõnade sügavust, sest meid ümbritseb piiritu avarus, võimaluste rohkus ja taevas on käega katsutav. Põhja puudutades tunduvad päästvad laineharjad nii kaugel ja kättesaamatud ning meie kohal kõrguvad seinad purustavalt võimsad.

Viibides hetkes, oleme unustanud, et tõus ja mõõn käivad käsikäes, üksteise järel. Põhjast tõusev jõud loob uue tipu ja tõusu raskus viib jälle langusesse – see on korduv elulainete voog.


Marianne

17.10.2017.a

esmaspäev, 16. oktoober 2017

Keha laulab tantsides - meditatiivne rännak vol 16




Täna kõnnid Sa mere kaldal – vee ja liiva piiri peal. Liiv, mis tasakesi krudiseb, vetrub Sinu jalgade all. Lained, mis Sinu jalgu embavad, on õrnad ja hoidvad. Merevesi on soe ja mõnus. Suve kollane päike paistab mere sillerdama ja lained, mis randuvad, on kui kuldselt helkivad vahuhobused. Seal samas Sinu ees, sünnib vahust, helesinist värvi, hobune. Hobune, kes astub Sinu juurde, puudutab Sind õrnalt ninaga – ta kutsub Sind endaga kaasa. Sa paned oma peo vastu hobust - tema nahk on soe ja sile. Sa teed talle pai ja toetad end viivuks tema vastu. Sa tunned, kuidas teie südamed ühes löövad. Sa tunned hobuse tugevust ja Sa usaldad teda. Tõustes kõrval olevale kivile, võtad Sa tema lakast kinni ja tõused hobuse turjale. Nüüd lähete te koos teele.

Alguses sammub hobune aeglaselt, et Sa saaksid harjuda ühise liikumisega ja, et teie rütmid sobituksid. Sa kohaned ja oled valmis selleks, mis Sind ees ootab ja nüüd lähebki ratsu traavides liikvele - ikka kiiremini ja kiiremini, lennates kui kehastunud tuul mere ja kalda piiril. Sinu juuksed ja kleit lehvivad, nad on kui tiivad, mis teid lendu viivad. Mere soolaseid piisku voolab Sinu pealt alla, päike soojendab ja tuul jahutab teid. Sa tunned kergust, sest mitte miski ei takista teid. Sa tunned vabadust, sest piire ega raame ei ole. Sa tunned, kuidas teie kehad tõusevad ja langevad koos, teie vahel ei ole ruumi, te olete ühena liikumises. Sa tunned, et see oledki Sina ise, kes seal rannal tuulena lendab. See oled Sina, Sulle omases olemises.

Hobune aeglustab oma liikumist, sest te olete jõudnud lõkkeni, mis Sinu jaoks siia rannale on ehitatud. Sa libistad ennast hobuse seljast alla ja tunned, et oled maaga ühendatud. Kallistades tänad hobust ja Sa vaatad, kuidas ta taas merega üheks saab.

Astudes nüüd lõkke äärde, tajud Sa tema helkivaid leeke oma keha peal tantsivat ja Sa tunned, et ei soovi veel paigale jääda - Sinu keha soovib edasi liikuda, ta tahab tantsida. Sa kuulad Sind ümbritseva looduse hääli ja iseenda südamelaulu, need on viisid, mille järgi Sa tantsima hakkad. Algul oled Sa veel kohmetult kohmakas, häbelik ja natuke nõutu, kuid siis meenutad seda vabadust ja kergust, millega Sa ratsu seljas liikusid. Piirid Sinu sees lahustuvad, enam Sa ei mõtle, lihtsalt oled ja lased oma kehal liikuda nii nagu tema ise seda soovib ja suudab.

Vahepeal tuleb tuul Sind vallatult sikutama ja müksama, siis on liivas mõned lohud ja Sa komistad, kuid Sa leiad endas tasakaalu, kohaned maailmaga väljaspool Sind ja tantsid edasi iseenda rütmis. Nii tuleb ka Sinu elus ette olukordi, mis segavad olemist ja hetki, millega tuleb kohaneda, et seejärel taas iseenast leides, uuesti oma elutantsu tantsida.

Sellel rannal tantsides, oled Sa vaba. Sa liigud iseenda poolt loodud muusikas – see on Sinu hinge viisile loodud südamelaul, mida Su keha laulab tantsides. See on Sinu olemise loomulik rütm ja liikumise samm – see on Sinu elutants.


Marianne

16.10.2017.a

pühapäev, 15. oktoober 2017

Tänavalaternate maagilised varjud




Sügisöö pimedus on hääletu ja tume,
tinased pilved on katnud taeva päevase jume,
kaskede kuldkollase kuue
linna uulitsale jalge ette vaibaks
on pühkinud taeva tuuline luud.
Pilvedest jätkuvalt piserdab vett,
kõik on niiskusest tiine nii, et
astudes kuldsel vaibal,
hääli ei kostu ja samme ei kaja.
Öine linn on ääretu ja tühi,
ei inimesi ega masinaid,
vaid tänavalaternad vaikse varjuteatrina
loovad piltidena hääletuid lugusid.

Maantee äärses kõrtsis on kohalik pidu,
ansambel tantsitab publiku hõredaid ridu.
Laule on palju ja kõigil rütm on üks,
meloodiat, mis puudu jääb, asendab bass.
Kõik seltskonnad saalis on erinevat nägu
ja igal inimesel tantsida oma lugu.
Paarid on koos ja üksikud ootel,
kuid müürililli siin täna ei ole,
sest noori mehi on rohkem kui neide.

Miski siiski jääb puudu ja vaid tantsuga õhtu piirdub -
üksikud täna siin paarideks ei moondu.
Autod on ees, et mujale minna,
sinna, kus valik on uhkem ja võimalusi rohkem.
Paar, kes kui õhtusöögi tagant telerit vaatas,
lahkub kui võetud saab viimane amps.
Üksikud põrandal proovivad veel,
et sammudega maalida oma kutse,
jutustada lugu see, mis täna on hingel,
kuid varsti ka nende järel sulgub uks.
Ansambel vahet ei tee,
kas tantsivaid paare on rohkem või vähem,
seni kuni need, kes alles on jäänud
veel jaksavad tammuda või kepsakamalt liikuda.

Tantsides hing ei valeta,
keha asetub asendisse, vormub poosi -
see tänasel õhtul on tema laul,
hääl, mis liikudes voolab ja elustub.
See on side, mis seob ja säde, mis süttib,
kui muusika mängib ja hingel on hea.

Kõlab viimane lugu ja pillid pannakse kotti,
valvur ukse juures kõlistab võtmekimpu -
tänaseks pidu on otsas ja läbi.
Autode tuled ja käivitushääled,
masinad linna vaikust häirides kaovad,
Alles jääb hääletu uulits ja laternate maagilised varjud,
kes, kui keegi pealt ei vaata
tantsivad aknast nähtud paaride lugusid -
seda, mis varjuna varjudes varjul ja salas on hoitud.


Marianne

15.10.2107.a

reede, 13. oktoober 2017

Mitte keegi ei ole nähtamatu




Meis kõigis on suuremal või vähemal määral olemas hirm, et meid ei mäletata ja me ei taha olla nähtamatud inimese jaoks, kellega kunagi olulist hetke jagasime.

Rannal käies astume liival, mis koosneb imepisikestest kividest – liivateradest. Eemalt vaadatuna on liiv lihtsalt liiv, kuid lähemalt silmitsedes on iga tera ainulaadne ja kordumatu. Kõndides märkame neid kive, mis köidavad meie pilku, teised on neile vaid liivana taustaks. Meeldinud kivi korjame üles ja teda vaadates tunnetame, kas ta on oluline, kui on, pistame tasku, kui mitte, laseme ta vabaks. Kodus võtame taskust kivi ja paneme kapile. Vahel vaatame, vahel unustame. Lähevad aastad ja kivi uuesti käes hoides, kas mäletame veel seda hetke, kohta ja tunnet, mil ta leidsime?

Elus on ju samamoodi – kõnnime inimeste hulgas ja näeme möödujaid, mõne tunneme ära, mõne nime oleme unustanud, kuid mõnest astume mööda neid nägemata ja mäletamata. Võib olla mõni neist mäletas meid, kuid meie olime juba unustanud. Ka meie ise kohtume teel nendega, kes meid enam ei mäleta. Kas pole me siis oma jälge jätnud, et oleme nüüd justkui nähtamatud?

Kas on võimalik kõigile kaasteelistele meelde jääda? Jah, on inimesi, kes meenuvad paljudele, need kelle elu on kui valgusvihus, kes on seal kuhu vaadatakse. Kuid meie, kes me elame lihtsalt oma elu, kes meid mäletab?

Kõike ja kõiki ei saagi ega jõuagi mäletada, sest mälestused tuhmuvad, tunded ununevad ja elud voolavad oma radu. Kuid meie elus on ju hetki, kus kohtame silmapaari, kes naeratab meile vastu. Ei loe möödunud aastad ega muutunud välimused - tema mäletab just meid ja meie mäletame teda, sest meie mõlema hinges on ühise mälestuse jälg. Jälg, mis elustub taaskohtudes ja täidab meid oma lihtsa ja kerge rõõmuga.

Olulised on need kohtumised ja jäljed, mis on tõelised, kus mäletatakse just meid endid. Loeb ka üksainus tõeline jäetud jälg, mis näitab, et oleme kõndinud, olnud ja elanud ja see on meie mälestuste keele lükitud kivikene.


Marianne

13.10.2017.a

neljapäev, 12. oktoober 2017



Unistusi  reaalsuseks loov jõud on ime, mis kasvatab meis usku ja lootust, et  lahendust otsiv lugu leiab, armastusega ühes käies, õnneliku lõpu ...


Marianne

12.10.2017.a

kolmapäev, 11. oktoober 2017

Sügisekirju lehelind




Õrnroheline pisike lehenurgake,
kevadel pungast välja puges.
Udusulis poisikesest, suve jooksul täismees sirgus.
Sel ajal kui oma võimeid proovis,
ta kõrgel oksal kindlalt kinni püsis,
ta lehvis ja kiikus – tõsiselt taeva poole end sudis.

Ühed linnud puu otsa pesa tegid,
päeviti laulsid ja õhtuti jutte vestsid,
kaugetest maadest ja suurest veest,
Lehele võluvaid pilte maalisid.

Leht kuulas ja tõsiselt plaane pidas,
mida sooviks ta näha ja kuhu minna -
sinna mäe taha tahaks kiigata
ja seal eemal on nii palju veel vaadata.
Rahutus hinges, Leht proovis end lahti tõmmata,
sest uued seiklused ootasid ees
ja rännumehe hing, elas tema sees.

Lõpuks tuli sügis, tuulega koos,
raju korraks vaid puud müksas
ja täismehest lehe, oksa pealt kaasa kaksas.
Taeva alla tõustes, Leht sai korraga tiivad,
mis kandsid ja edasi viisid – nii sündis Lehest Lind,
kes sügistuultega kaasa lendas.

Samal hetkel ma vaatasin puud,
ja justkui nägin seal viimast lehte,
kuid siis tuli tuul ja raputas puud,
leht vabanes ja õrnalt tuules liugles,
silm pilkus, kui leht lehvitas tiibu
ja linnuna taevasse tõusis.
Ta tegi minu kohal tiiru ja hüüdis -
Hüvasti, vidiit, soojale maale lendan nüüd siit!

Pilku tõstes, kõrgel hanede seas,
lendas üks sügisekirju lehelind,
ühes teistega parve kolmnurkses reas.


Marianne
11.10.2017.a


teisipäev, 10. oktoober 2017

Elu, kui (palve)ränduri teekond




Igal hommikul alustame algusest, võtame seljakoti ja ränduri kepi, paneme kokku oma reisikava ja otsides kompassilt suuna, läheme teele - kes asub kõndima palveränduri teel, kes oma igapäevase argielu radadel.

Oma moodi soovime igalt algavalt päevalt tuttavat ja turvalist teekonda. Hoiame sellest kinni, et mitte lõhkuda argist rutiini. See on meie mudel ja muster, mille ise loome ja alles hoiame, seades nii iseendale ja Maailmale piirid. Võib olla on meis hirm muutuste ees, kartus, et meie välised sammud toovad kaasa sisemise muutumise ja sisemised kasvamised loovad uue välise.

Ränduriteed kõndides teame, et iga päev on uus, seni nägemata ja läbi elamata kogemus. Oleme vabad ja avatud, muutuste ootuses. Ometi on see kõik, ka iseenda igapäeva teed käies võimalik. Kuigi siin oleme ootel – teeme selle ära, käime seal ära ja alles siis jõuame iseenda juurde, et olla see, kes oleme, seal, kus oleme. Millise osa oma päevast, siis tegelikult iseendale jätame? Miks on oma elu elades, iseenda avastamine ja tundma õppimine nii keeruline?

Vist sellepärast arvamegi, et tuleb kuhugi kõndima minna, sest nii raske on ennast üles leida ja eraldada ümbritsevast. Tundub, et igapäeva elu maha jättes on enese leidmine käega katsutav. Tahame minna otsima seda, mida oma tänases päevas ei leia. Lahkuda selle juurest, mis tekitab rahulolematust, häirib ja ei lase meil oma elu elada. Minna palveränduri teele, sinna, kus teisedki on aegade algusest tänaseni, iseennast otsimas käinud. Teele, kus on kindlad rajad, märgid ja sihtpunkt ning raamitav tõend, et oleme oma teekonna läbinud.

Hea küll, käime ära, õpime tundma ja oleme õnnelikud, kuid siis tuleme oma ellu jälle tagasi. Siia, kus ootab vana ja teised, kes pole meiega koos rajal käinud. Tõeline teekond jätkub, sest nüüd, ennast tundes, tuleb meil sellisena oma argielus edasi kõndida. Kaua suudame? Kas paneme ennast jälle ootele – teisel teel olin mina, siin see, kes praegu pean olema – kõnnin seni kuni jaksan, et siis jälle minna.

Tundub, et rändurirajal oli kergem, sest seal kõndijatel oli üks ühine tee ja eesmärk. Üksteist toetati ja julgustati edasi minema, tunnustati läbitud tee eest, mõisteti seda, mis teel kogetud sai ja oldi üks, oma jagatud hetkes – me jõudsime sihile. Elus on kõigil oma teed ja eesmärgid, kokkupuutepunktides põrkume, vaatame korraks teisele otsa, jagame oma lugu ja läheme taas oma rajale.

Rasketest radadest ja kõrgete mäetippude vallutamisest, tõelisemast tõelisem on väljakutse elada oma igapäeva elu palverändurina. Tõeliselt märgata, austada, hoida, tunnustada ja armastada iseennast igas oma päevas. Vaadata igat uut päeva, seni nägemata ja läbi elamata kogemusena, leida argiselt tuttavatest hetkedest, kohtadest ja inimestest üles nende muutused ja neid edasi viinud sammud, toetada neid teekaaslasi, kellel on tuge ja julgustust vaja ning jagada hetki, kus meie ise või keegi teine, jõudis oma ükskõik kui pisikese eesmärgini.

Soovin, et leiaksid oma päevas hetke ja koha, kus saad kõndida välja oma sisemise ja füüsilise rahutuse. Astuda seni kuni enam ei ole häirivaid mõtteid, enam üldse ei mõtle, jääb vaid liikumise rütm ja rahu ning lihtsalt olemas olemise nauding. Tegevus ja tegu, millega tuled toime, olek, milles on hea olla ja tunne, et oled iseenda jaoks midagi ära teinud - kogemus iseendaga koosolemisest, läbi ise enda silmade Maailma vaadates – näha ja tunda ennast elusana, sest kõik, mis tegid, tegid iseendale. Sinu teekond, siht ja eesmärk on elada siin ja praegu, just sellisena nagu Sina oled ja olla soovid.


Marianne

10.10.2017.a