pühapäev, 17. detsember 2017

Elav Elu Hingus



Hetkel, kui inimene usaldas Elu, hingates esimest korda sügavalt sisse, puudutas teda Elav Elu Hingus. Ajal, mil inimese iga uus samm, olevikust tulevikku, on kui astumine tundmatusse ja hirmutavasse tühjusesse, teab ta, et Elava Hinguse kaitsvad peod on teda hoidmas ja nii julgeb inimene avada oma tiivad, tõusta üles ja teha see samm, uskudes, et tema jalge alla laotub tee ...


Marianne

17.12.2017.a

reede, 15. detsember 2017

Ära ütle mulle veel, kes ma olen




Ära tõsta mu käsi kõrvadelt
ega võta veel silmade eest.
Lase ma olen veel nii,
et ma ei näe ega kuule,
mida Sa ütlesid mulle,
kui Sa vaatasid mind.
Lase ma magan veel,
puhkan peitudes varjude sees.

Jah, see olen küll mina,
kuid ära ütle mulle veel,
kes ma olen.
Teeme näo, et me ei tea,
sest mina ei taha veel
iseennast vaadata.
Ma peidan end ära,
mis siis, et ma ei kao.
Ma ei anna endale nime
ega astu valguse sisse,
nimeta ja näota mind olemas ei ole.

Tunnistada iseenda olemas olu,
vaadata ise endasse sisse
ja ulatuda südamepõhja,
ma veel ei julge.
Ma kardan vabaduse kergust,
olla see, kes ma olen.
Senini olen ikka veel arglik hiireke,
kes kardab iseenda loodud varje.


Marianne

15.12.2017.a

neljapäev, 14. detsember 2017

Uka uka mina prii - peitusemäng ohvri rolliga




Peale seda, kui ma sain aru, kui sügavale ohvriks olemine minus ulatus ja kui lihtsalt ma sellesse rolli libisesin või teda harjumuspäraselt enda kanda võtsin, mängin ma nüüd temaga peitust - see on minu jaoks huvitav ja ahhaa-elamust pakkuv tegevus. Põnev on otsida ja seejärel avastada, kui lihtsates ja pealtnäha tavalistes olukordades ohvri roll ennast peidab. Näiteks kõik need hilisemad jutud: „Näe minuga tehti nii... Mulle anti see... Mõtle, mis ma küll üle elama pidin jne”- justkui oleksin olnud asi, kellel endal polnud tahet ega võimalust reageerida.

Minu jaoks on lõbus ja vabastav tegevus otsida endas ohvriks olemise mustrit. Selle leidnuna on võimalus teadlikult reageerida, sest tegelikult on nii kerge tabada koht, kus minu enda käitumine ja suhtumine määrab ära, kas ma olen iseenda eest hea seisnud või ohvrina esinenud. Kui minu jaoks ei ole okey, siis saan mina ise anda sellest märku, küsides ja pakkudes lahendusi, mis muudaksid olukorda ja toimiksid.

Nt: Kohvikutes teed joomas käies häiris mind, et teepaki või sõela jaoks ei antud eraldi taldrikut. Märja ja tilkuva teepaki tassi äärde sobitamine mulle ei meeldinud. See rikkus tee joomise naudingut ja mitmel korral arvustasin ma endamisi kohvikute taset ja klientidest hoolimist. Kas teenindaja oskas minu soovi aimata – ei, sest ma ei andnud sellest teada. Nüüd küsin ma lisataldrikut, see on alati toodud ja mina tunnen ennast hästi. Ohvrina jäin endasse ketrama ja tundma, mis kõik oli valesti, mida teised oleksid võinud või pidanud tegema, et mina ennast hästi oleksin tundnud.

Peamine ohvriks olemise muster, mis ma enda seest avastasin, oli teiste jaoks ja teiste pärast asjade, mida mina ise arvasin ja tundsin mitte tahtvat ja vajavat, tegemine. Need tegevused olid minu jaoks rasked ja vastumeelsed. Ma olin teiste peale vihane, sest nemad olid süüdi, et mina pidin seda ja teist tegema. Ma olin kade, et neil oli olemas vabadus minna ja mitte teha seda, mida mina pidin tegema. Ma olin nii vihane, et mind ei aidatud kunagi piisavalt, sest minu koorem jäi ju alles. Teised oleksid pidanud veel rohkem endast andma, sest kõik see, mida mina tegin, tegin ma ju nende jaoks ja nende pärast - kuhu jäi tänulikkus ja kiitus.

Oi kui palju ma tagantjärgi nüüd mõistan ja aru saan, miks kunagi juhtus nii nagu juhtus. Praegu sellele ajale tagasi mõeldes tunnen kergendust, et ma enam nii ei tee ega tunne, minus on kurbust ja natuke süütunnet selle pärast, milline ma küll kunagi olin ja kuidas ma küll käituda ning mõelda võisin, minus on naeru, sest see on tegelikult nii lahe, kuidas ma soovisin, et teised vastutaksid asjade eest, mille mina ise olin vabatahtlikult endale võtnud ja ma mõtlesin seda veel täie tõsidusega - müstiline.

Veel üks näide: „Laenasin tolmuimeja ja kasutasin seda tõhusalt ca 2 tundi järjest. Masin kuumenes üle ja midagi kärssas läbi, et omanik seda üldse veel kasutada saaks, pidi ta masina remonti viima. Mina ei võtnud vastutust, sest mina ei olnud süüdi, mina olin ohver, kes ei saanud vajalikul määral infot masina käsitlemise kohta.” - Ikka keegi teine tegi, ütles või oli nii, et minuga juhtus, mis mina oleksin siis muuta või teisti teha saanud!

Kui mina olen kohal ja olen osaline, siis olen ma vastutav olevikus toimuva ja tuleviku kujundamise eest, minu tegevus ja otsused on minu enda elu kujundamine. Minu reaalsus on see, mis hetkel olemas on. See on kui külm ilm õues. Mina ise valin, kuidas ma reageerin, kas panen soojad riided selga või mitte, tulemus on minu enda vastutusel, sest külm on ikka külm. Mina saan valida suhtumise ja selle, kas kohanen ja ootan kevadet või sõidan soojale maale.


Marianne

14.12.2017.a

kolmapäev, 13. detsember 2017

Sina julgesid proovida



Sa ei tundnud veel ennast ega teadnud täpselt, mida Sa tulevikult tahad ja ootad, kuid Sa otsustasid proovida. Sa tegid oma valiku ja asusid teele. Valitu ei meeldinud Sulle, see ei sobinud Sinuga, kuid Sa ei löönud veel käega ega visanud teemat nurka, Sa läksid ja püüdsid edasi, kuid hinges kasvas teadmine, et tehtud otsus ei olnud õige.

Sina ei valinud valesti ega ebaõnnestunud, sest Sa julgesid proovida. Sa ei jäänud seisma ega vanade raamide sisse kinni, arutledes, mis juhtub või saab siis, kui Sa valid – Sina valisid.

Kogemused ja kohtumised, mida Sa sellel teel kogesid olid ainulaadsed ja kordumatud, Sa avastasid ja testisid oma võimeid ning õppisid iseennast tundma - see oligi selle valiku eesmärk, sest see oli tee, mis ei olnudki lõpuni käimiseks mõeldud. Nüüd, kui Sa oled seda valikut proovinud ja mõistnud, et see ei ole Sinu tee, siis ära hoia temast kinni vaid anna ta vabaks ja kohates järgmist valikut, julge taas proovida uut teed.


Marianne

13.12.2017.a

teisipäev, 12. detsember 2017

Suguvõsa elav ja helisev laas




Kord mulda külvatud seeme,
kasvades ja vilju kandes,
nii elu üha edasi andes,
rajas suguvõsa puudest hiie - 
elava ja heliseva laane.

Puud, mis on püsinud ajast aega,
sirgunud ja kohisenud elava väega,
oma südamesse ringe kasvatavad,
nii iga uue hinge sündi tähistavad.

Aegade tuuled ja erinevate elude teed,
on muutnud põlvede mustrit ja keed.
Kes murti, kes raiuti maha,
kes vägisi viidi välja, kaugete maade taha,
kes ise ihkas võõrsile minna,
kuid laande jäi jälg igast puust,
südame ringidesse ring igast,
selles hiies sündinud ja elanud elust.

Puude valu voolas elumahladest pisartena,
ladvad tuulte käes maadligi painutatutena,
hingede valust öökull öösel huikas.
Lahkunutest laande kännud on jäänud,
tuuled ja ajahambad on neid purenud,
kuid nende tüved elavate meenutustes,
kui mälestustahvlid iidsetel sammastel
alles hoituna seisavad ja püsivad.

Iga hing vajab suguvõsaga sidet,
oma kohta süsteemis, kui hoidvat pidet,
ja kojukutsuvat sadama tuld -
see on juuri ühendav kodumaa muld.

Minus on sügaval teadmine,
et mina ei ole esimene
ega üksinda eksinult seisev.
Mina olen ühendav lüli ja tugevuse proov,
kes teiste kõrval ja toeks seistes,
võtan eelnevalt ja annan järgnevale,
hoian nii suguvõsa sidet enese kätes.

Kui puu seisab puu kõrval,
kui lüli hoiab teistest kinni,
siis torm ei murra ja kett ei purune,
nii suguvõsa jääb püsima.
Mälestusi alles hoides
jäävad eelnenud põlved elama,
puude latvade laulus ja lehetede sosinas
kandub hääl, mis lausudes sõnu
jutustab minu suguvõsa loo.


Marianne

12.12.2017.a

esmaspäev, 11. detsember 2017

Teadlikkus teeb osaliseks




On asju, mida ma ei tea, kuule ega näe ja ma ei mõtle nende peale, sest nad ei ole mind veel puudutanud, kuid saades neist teadlikuks, muutun ma osaliseks. Ma võin reageerida emotsionaalselt ja tormata lahingusse või eirata ning teha nägu, et ma ei kuulnud, näinud ega tea ikka mitte midagi. Ma ei saa muuta mitte kedagi teist, emotsionaalne purse on tunnete tasandi mäng ning eiramine ei muuda olemas olevat olematuks, kuid teadlikkusega sain ma võimaluse otsida teed, kuidas just mina saan muuta Maailma natukenegi paremaks paigaks.


Marianne

11.12.2017.a

pühapäev, 10. detsember 2017

Minu Mõttes on minu Vabadus




Tuli Mõte ja ma võtsin tast kinni,
hoidsin endas ja kasvatasin suureks.
Mõttest sai minu isiklik Maailm,
kandam, mida kandsin endaga kaasas.

Minu kujutelm oli raskus,
mille panin iseendale selga.
Polnud kerge niisama sirgelt seista,
veel vähem oli võimalust ja jaksu,
lihtsalt käsi taskusse pannes,
lauluviisi ümisedes, edasi minna.

See kõik oli nii näiliselt reaalne,
et uskusin enda loodud pilte.
Kandsin endaga raskust, mida polnud,
mida tegelikult üldse olemas ei olnud.

Mõte on kui Vesi, mis voolab,
ta on kui Tuul, mis puhub,
ta on kui Tuli, mis loidab,
ta on kui Maa, mis püsib.

Mina ei suuda kinni hoida vett,
püüda tuult ega taltsutada tuld
ja liiv lihtsalt niriseb sõrmede vahelt.
See on Maailm minu ümber,
see on see, mida mina muuta ei saa,
ometi olen see mina ja ei ole ka.

Minu Mõttes on minu Vabadus.
Temast kinni hoides ehitan endale trellid
ja täidan raskusega oma ränduri pauna.
Ma mõistsin, et mõte võib kasvada
raskemaks suurimast mäest.
Ma mõistsin, et koti saab panna käest,
temast, vaid ühe otsusega vabaneda.
Mõttest lahti lastes vabastan voolu,
kotti kergemaks tõstes lähen teele,
otsima ja uurima, kuhu ma jõuan.

Mina ise loon ja kasvatan,
mina ise toidan ja võimendan.
Mina ise olen oma elu looja.
Käed vabad, emban ja kallistan
iseennast ja Maailma.
Laulan laulu, mida laulab
vaba ja helisev Hing.


Marianne

10.12.2017.a