kolmapäev, 16. august 2017

Kogu Maailma sõnad - aga, kuidas Mina oma elu elada soovin ... II



Sulle, kes Sa sõnu endas peidad

Sõnad on Sulle antud, et saaksid end väljendada, jagada iseennast iseendale omasel moel, et anda edasi see, kuidas Sina Maailma näed ja tunned.

Sa tead kõike seda, kuid on ühed sõnad, mida Sina ei kasuta – need on Sinu sees peidus. Sinu välja ütlemata sõnad söövad Sind ennast, sest nad soovivad üks kord ometi välja pääseda. Sina hoiad suu kinni, kui paotad, siis räägid „ilmast ja tervisest” või naerad kaitsvalt, kohmetult, pilkavalt, nukralt – no, mis nüüd mina. Vaikuse müürid püsivad kaitsvalt ümber selle, mille hoiad endale.

Sa kardad lõhkuda iseennast, oma sõnadega tunnistada iseenda valu olemas olemist. Need on küsimata küsimuste välja nutmata pisarad – Miks? Milleks? Kuidas? Siin nutad Sa kurbusest, kaotusest, ilma jäämisest – justkui oleks Sind päikselisest toast välja tõstetud ja uks Sinu ees seisaks jätkuvalt kinni. Sa arvad, et midagi ei ole võimalik muuta - Mis on olnud, see oli ja nii ka jääb. Soovid muutust, muuta, muutuda .....

Terve Maailm teab kogu Maailma tõdesid, soove, tahtmisi, reegleid jne. Kuid seda, mis käib Sinu kohta tead, tunned ja oskad vastata vaid Sina ise. Ma tean, et Sa ütled – sellel pole mõtet, sest mis muutuks? Kõik võib olla ja mitte olla, kuid kas Sina tead vastust küsimusele – aga, mida Mina soovin? On olnud hetki ja kohti, kus Sinu käest seda küsiti, oodati vastust ja jagamist – Sina vaikisid, kuid sõnad Sinu seest otsisid väljapääsu.

Mis iganes kohas kus, kellega ja mis moodi Sa hetkel oled, on Sinu küsimus – aga, kuidas Mina ise soovin oma elu elada? Sinu käes on kõik sõnad ja Sina saad neid kasutades iseenda elu elada, lausudes sõnu, mis on tõesed ning kohtudes sisemise ja välimise piiril on välja öeldes ühtsed ja ühesed.


Marianne

16.06.2017.a

Kogu Maailma sõnad – aga, kuidas Mina oma elu elada soovin ... I




Sõnad on kui energiapallikesed, mida Sa lausud,
viskad, poetad, heidad, tulistad, sosistad ja lennutad.
Sõnu loobid, lihtsalt lõdva randmega välja neid kannad,
vahel mehe ausõna kinnitust tõestama annad.
Vahel puterdad, komistad ja kokutad,
vahel tummana sõnatuks jääd.
Sõnadest võib tulla puudus või teisalt
lobisedes, laterdades ääretult, matvalt üle voolad.
Sõnadega märgistad, omastad, võidad või kaotad.

Sõnadel on tähendus, sisu ja mõte, vahel ka tagamõte.
Sõnades on elu – kõik see, mis Sul on anda,
mida oskad, suudad ja tahad välja kanda.
Sõnad on udu, mille sisse peidad ja varjad,
millega hämad, katad ja kustutad.
Sõnad on laul, millega tõstad ja kasvatad,
lood ja taevasse lennutad.
Sõnad on valud, milles Su pisarad,
kurbus, kaotus ja lein.
Sõnad on tunded, kellena elad, oled ja näid.

Sõnadega ilustad, suurendad, värvid ja varjundad.
Sõnadega pisendad, kahandad, olematuks kustutad.
Sõnadega lõhud ja lammutad, ilgud ja irvitad.
Sõnadega paitad, kallistad, armastad, sügav soojalt liigutad,
toetavalt edasi viid ja uusi tiibu kasvatad.
Sõnadega pilkad, halvustavalt põlgad,
maha sõtkuvalt pihuks ja põrmuks materdad.
Sõnadega kord eksitad, teerajalt eemale meelitad.
Teinekord juhatust jagades uusi radu näitad.
Sõnadega lohutavalt, õrnalt hoidvalt, pisarad palgeilt pühid.

Mis on see, mis on Sinu sõnade taga ja ees?
Mis on see, mis oli Sinu sees, enne kui sõnasid?
Mis saab pärast kui sõna välja ütlesid?

jätkub


Marianne

16.08.2017.a

pühapäev, 13. august 2017

Ootamine




Olen kohal, siin selles hetkes.
On vaid vaikne tasane voog.
Hing ihkab muutust ja erksust.
Heidaks, siis kingad ja lendaks liblikana 
sinna, kuhu raudlinnu tiivad
mind ühel päeval kohale viivad.
Kuid ometi seisan ma siin
 ja ikka ei ole veel seal.
On ootus, on olemine, on teadmine
ja ikka veel on ootamine...



Marianne

13.08.2017.a

neljapäev, 10. august 2017



Seitse  tähte on taevasõelas ja tänase seisuga 10  minu avaldatud lugu Alkeemias...

Kõik on võimalik...

Marianne
10.08.2017.a



Sina ja Mina pingpongi mängud V - Kui Sina ütlesid Minule ei...

Vahel tundub, et tee on juba sile ja tasane, kuid siis leiab varvas konaruse, mille taha komistan ning taas tuleb pilk varvaste ette viia, et veel üks teema lahendada, sest kusagil kriibivad mõned mälestused nii, et on inimesi, kes saavad värvingu ja varjundi, millest oleks võinud juba ammu lahti lasta...



Kui Sina ütlesid Minule Ei, siis ei saanud Mina seda, mida soovisin ja Mina samastasin end vastusega – öeldes Ei, ütled Sa ei Minule – järelikult ei ole Mina oluline. Laps, Minu sees, ei saanud soovitud kanni. Minu Mina võimendus kordades ja seal ei olnud Sinu tahtele kohta, sest laps Minus, tahtis sel hetkel just seda. Mina tahan, kuidas saab, siis Minule Ei öelda? Kas Mina ei saagi kõike ja alati? Ja Mina sain vihaseks, iseenda sees, kogu Maailma ja Sinu peale, sest Mina jäin soovitust ilma, kuna Sina soovisid nii. Ilma jäämist häbenedes proovisin lugu eirata, teha nägu, et minu küsimist ega juhtunut pole olemas olnudki ja Mina lubasin, et ei küsi Sinu käest enam mitte kunagi midagi - see oli Minu viis olukorraga toime tulla.

Sa keeldusid ja põhjendasid – Sinu õigus ja valik. Kuid Mina olin pettunud ja solvunud – kuidas said Sina Minule ära öelda. Minu sees oli tee juba rajatud ja Sinu osa sellesse antud. Nüüd pidin uuesti mõtlema ja uut lahendust otsima. Miks Mina, siis varem ei vaadanud Sind, kui vaid üht võimalust mitmest? Miks olin kindel, et Sa ütled Jah? Mugavus, kergema tee otsimine – kindlasti.

Nüüd ma tänan Sind. Aitäh, et Sa ütlesid Ei! Nii tuli Minul edasi kõndida, otsida ja uute lahendusteni jõuda. Aitäh, Mulle endale - Minu püsivusele edasi minna! Minu sees on Minu laul, mis voolab ning ta leiab endale ikka ja jälle endale oma raja, viisi ja väljundi.


Marianne
10.08.2017.a


Vahel tundub, et tee on juba sile, kuid siis leiab varvas konaruse, mille taha komistan ning taas tuleb pilk varvaste ette viia, et veel üks teema lahendada, sest kusagil kriibivad mõned mälestused nii, et on inimesi, kes saavad värvingu ja varjundi, millest oleks võinud juba ammu lahti lasta...

laupäev, 5. august 2017



Pole olemas õigeid ega valesid  otsuseid - on teekond, mis teel kohatud valikutest valikuid tehes, kulgeb täpselt nii nagu Sa selle ise lood. Üks otsus ja hammasrattad haakuvad, moodustades uusi radu. Kõnnid, teed uue otsuse, ja järgmised hammasrattad kohtuvad, pöördele järgnevad uued rajad, uued võimalused.


Marianne

05.08.2017.a

reede, 4. august 2017

Mina olen täpselt iseenda moodi




Mina olen täpselt iseenda moodi. Ma võin küll sarnaneda, kuid teist minusugust ei ole olemas. Mina olen üks ja ainuke - kordumatult isemoodi. Ma võin teha, olla või käituda nii nagu teised, kuid ma ei suuda, oska ega saa olla kunagi keegi teine. Mina saan olla ainult mina ise.

Ma olen alati soovinud kõndida seal, kus teised ei käi, teha seda, mida teised ei tee, teha nii nagu vaid mina loon. Ma soovin astuda kõrvale kordustest, olla üks ja ainus. Ja, vahel on see paistnud jonnaka põikpäisusena. Ja, ma olen tõestanud, et ma suudan, olen ja teen – tõtates endastki ette, et minna, olla ja teha, sest mina ju saan kõigega hakkama. Olen tormanud tegema, küsimata iseendalt, kas see on ka minu tegelik rada. Just minu põikpäisus ja kohusetunne hoida kinni asjadest, mille võiks vabaks anda ja lahti lasta, on olnud teema läbi aegade. Seega tunnistan ennekõike iseendale – Mina suudan teha asju, mida mina soovin teha, täpselt iseenda võimete kohaselt, energia ja jõuga, mis minus reaalselt olemas on. Kui mina olen otsustanud, et soovin muuta suunda, katkestada või lõpetada tegevus, siis on see täiesti okey, sest ainult mina tean, kuidas ma suudan, oskan ja tahan olla.

Aastaid arvasin, et soov erineda on minu puudus, kuid nüüd saan aru, et olen vingemast vingem. Minu erinev olemus on minule omane, see ei ole miinus ega pluss, – see lihtsalt on nii. Ma ei vaja remonti ega parandust - mina võin muutuda, kui ma seda ise soovin. Kohtunud iseendaga tean, kes ja milline ma olen, ma ei peida end enam iseenda ja Maailma eest. Ma ei sunni enam ennast tegema seda, mida ma ei taha, olema see, kes ma olla ei soovi ega saa ning olema seal, kus ei ole minu süda.

Ma tean, et kõndides teiste hulgas, taga või juhatusel, olles üks nende seast ning saades mõjutatud erinevatest energiatest, ei kuule ma iseennast vaid lahustun teistesse või kaon endasse vaikima, et siis plahvatusega taas eraldi rajale suunduda. Ja, ma võin kõrvuti käia kui tunnen, et koos on hea ja rada meid mahutab. Ma ei soovi jagada rada, mis on mõeldud ühele, kus käib võistlus, kes saab ette, kes sörgib sabas.

Vahel küsin endalt ikka veel, et kui ilus ja tore ma tundun, kui aus olen ja uksi iseendasse avan. Vahel veel peatun, et mõttes kontrollida, kas teised on minuga nõus, kas see, mis kirja saab, paistab ka välja või tundub ainult mulle nii. Vahel tundub, et teised on paremad hindajad – teadjad, kui mina ise. Siiski, minu jaoks ainus teadmine on sisemine tõde, kas nii on või ei ole. Paberile kirjutatu on minu enda jaoks aus ja tõene.

End peeglis vaadates näen ma inimest, kelle ise olen kujundanud, loonud ja kasvatanud - ma näen iseennast sellisena nagu ma olen. Minu näos paistavad minu pisarate, naerude, aastate, kurbuse ja tujude jäljed. Oma keha olen voolinud kui skulptor, jättes sinna oma liikumise, toidu, sünnituste, aastate, kukkumiste, salvestunud mälestuste, tunnete ja pingete jäljed. Minu kõnd on minu sisemine rütm. Minu sees on mulle omane heli ja viis. Ma näen ennast sellisena, millise tundega iseenast vaatan. Kui näen puudusi, siis need ma olen, kui näen tervikut – iseennast kõigega, mis minus ja sellega, kes ma olen, siis olen ma täiuslik/ täielik - Mina olen iseenda looming ja ma vaatan end armastusega,

Elu pole tõsine võitlus/ võistlus vaid rada erinevate päevade, tujude, soovide, tegemiste ja lihtsalt olemise vahel kulgedes, peatudes, tagasi vaadates või ette rutates. Iseenda moodi iseenda teed kõndides, olen ma jõudnud kaugemale kui kunagi varem – ma olen iseendasse kohale jõudnud. Olles iseenda moodi ja vastutav oma erinevusest tulenevate soovide ja tehtud otsuste eest, olen ma vaba, sest luban iseendal olla iseendana. Ootamata väliselt luba, heakskiitu või vastutuse võtmist minu olemise eest. Ainult mina ise saan tõeliselt ja ausalt armastada iseennast oma erilise olemas olemise eest.



Marianne

04.08.2017.a