Solvumine on ootuses ootamine – see on argisest edasi liikuvast reaalsusest eraldatud ala – selles kohas oodatakse tegelikkusest erinevat informatsiooni ja tähelepanu – millelegi kinnitust/ millegi tühistamist. Solvumine võetakse kasutusele siis - kui ise on oldud ja on tehtud ja/ või kui teine on teinud ja on olnud - solvumine aitab hoida eraldatust sellest, kelle käest informatsiooni oodatakse – ei minda ise tema lähedale ega lasta seda teist enese kõrvale – ei tunta ennast, temaga ühes, turvaliselt – näidates, ennast eraldi ja sel moel paremini nähtaval olevana, tahetakse, enesele tähelepanu tõmmates, teisele sõnum edastada.
Solvunud inimene vajab aega ja lisa informatsiooni, et eneses selgusele jõuda – senine on muutunud ja see muutus muudab midagi oluliselt – sageli kaob mingi võimalus või kohatakse ära ütlemist ja selle tulemusel tuleb iseendal muuta enesega seonduvat. Solvunud inimene on võtnud lugu isiklikult, sest ta kogeb seda isikliku puudutusena – temal tuleb kohaneda uue teadmisega ja enesele uus juhend ja järeldus anda.
Ühes solvumisega jõuab kohale ehmatav sõnum – Mina ei ole teise jaoks oluline! See sõnum halvab ja muudab otsustusvõimetuks – nendes sõnades peitub palju – see, kelle jaoks on teisega ühes olemine ja selle teise poolne panustamine ning ühes olemise ülekinnitamine eluliselt oluline, kogeb ärevaks tegevat hirmu – ta ei tea, mis saab edasi – ta ei tea, kuidas temaga olema saab – mis jääb tema jaoks alles, mis mitte.
Väikene laps ei tea ega näe rohkem valikuid, kui kaks – kui tema jaoks oluline teine on temaga, siis on temaga hästi ja kui seda teist ei ole temaga, siis temaga ei ole hästi. See on lapse jaoks uus olukord, kus see teine on olemas, kuid see teine ise lõhub nende vahelist ühendust ja temaga koos olemine ei ole hea – see teine paneb lapsele piiri ette, kehtestab temale reegleid, keeldub temaga olemast ja temale vajaminevat andmast, võtab vastu otsuseid, mis muudavad lapse elu jne – korraga on see oluline teine nagu vaenlane, kes tahab, et laps ei tunneks ennast hästi – teine teeb oma otsused teoks nii nagu ta ei mõtleks lapse peale ega arvestaks temaga - vahel võib jääda mulje, et last nagu ei olekski olemas.
Üsna tõenäoline on, et väikene laps ei mõista sellist olukorda, enese jaoks, rahulikult ja selgelt ära seletada – loo teeb keeruliseks see, et uus kohtub vanaga - selles kohas tuleb välja senine ajalugu - see, mis on osaks saanud ja, mida on juba kaotatud ning isiklikud oskused, lahendused, mõistmised, korvamised, ise olemise kohustuse suurus, tundetakistused ja neist ümber minemiseks loodud rollid, millele annab lisa pinget see info, mis kaasneb senist muutva teadmise edastusega.
„Minuga seonduv muutus, sest mina ei ole oluline – selle jaoks, et Oluline Teine arvestaks minuga - mina pean tegema ennast, tema jaoks, oluliseks!” Laps annab endale ülesande – näidata enese väärtust, tõestada enese olulisust selleks, et tõestada enese õigusi enesele kuuluvale ja seada enesega seonduv õiglus taas jalule – enese Mina pilt - Mina olen/ Minul on!
Laps ei mõista, et sellise lahenduse enesele andnuna tahab tagasi sinna aega, kus oluline teine pööras esimesena tähelepanu temale ja tähelepanu püsis temal senikaua, kuni laps oli jõudnud rahuni/ täidetuseni – see lõppes alles peale seda või kestis ka sealt edasi, kuigi siis laps ise ei vajanud teist.
Olemata veel kõiges ise tähendab tähelepanu, kui suuruse ja kvaliteedi vähenemine/ kaotamine ohtlikku olukorda – tegemist on inimese arengust tuleneva muutuse protsessiga – kuid laps, kes ei ole selleks valmis ning kellel on juba tähelepanust puudus olnud – elab seda valulikult üle – ta tõlgendab toimuvat sel moel, et enne oli tema olulisem, kuid nüüd on ta vähem tähtsam – siit tuleneb ka väärtuse küsimus – laps, kes on enda arust sama, ei oska seletada toimuvat loomuliku kasvamisega ja järkjärgulise vastutuse üle võtmisega.
Laps saab aru, et põhjus, tähelepanu muutmiseks, on temas endas – seda fakti kinnitab tähelepanuga kooskõlas olev informatsioon – vanem ärritub, on kannatamatu, karistab, nimetab olema, jätab üksinda - vanem ei edasta selget sõnumit, et laps on talle oluline, et ta mõistab last ja ta toetab teda, ühest ajast teise, üleminekul – selle asemel kuuleb laps, et – tema on juba suur ja peab ise ning sellepärast ei ole temal enam õigust sellele ja tollele.
Laps, kes teab ja näeb ennast, endiselt, lapsena – lihtsalt liide Suur/ Vanem on juurde tulnud – ning kes mõistab ning näeb, ise ennast ja enesega seonduvat, enese tegelikkust vahetust vaatenurgast vaatavana ja kogevana, seletab enesega seonduvat, et tema peab olema see, kes ta ei ole ja kellena tema ennast ei tea ja sellel ajahetkel olla ka ei taha – kuid vanem teab ja näeb ning on seepärast pahane, et laps tema nägemusega üks ei ole.
Laps ei saa olla see, kuhu ta ise veel kõndinud ei ole – seega ta ei saa lahti lasta sellest, keda/ mida/ kuidas ta ikka veel, enese olevas, iseendale vajab/ usub vajavat - enese alalhoiuinstinkt ei nõustu sellega.
Kui lapsega ei arvestata ja teda ei kuulata ja temalt vajaminev ära võetakse või selle saamisega kaasneb tema vastu pööratud pahameel/ vastumeelsus/ piiratus, siis kaotab laps enese jaoks selle, mida tema ise ei ole õppinud endale andma ning vajamineva saamise eest tuleb tal teistsuguse kohtlemise osaliseks saada - tema vajadus läheb talle maksma - vajaduse olemas olemine ja selle tunnistamine/ varjamine ning selle täitmise ootamine/ iseendale kompenseerimine leiavad aset teda, kui inimest, vähendaval moel. Iseenda poolt kasutusele võetud iseenda vajadust summutavad lahendused ei ole avatud ja toetatud kasvamise teel leitud lahendused, vaid varjatud ja sageli häbiks nimetatud abivahendid.
Vajamineva traumaatiline kaotus ja eluks/ olemiseks vajamineva saamisega seonduv tähelepanu muutus toob endaga kaasa selle, et laps jääb sõltuvusse teisest inimesest - tema jääb sõltuvusse teise inimese tähelepanust – tema väärtus/ väärtusetus on Olulise Teise näidata ja kinnitada.
Sõltuvust süvendab teadmine, et teise inimese tähelepanu määrab lapsega seonduva – see on ohtlik ja abituks tegev, et teise inimese tähelepanu ei ole lapse poolt kontrollitav ega temale kuuluv ning samas suuruses ja kvaliteedis jääv – tähelepanu andjal on võimalus seada tingimused, mis ei arvesta lapse ja hea ühes olemise tavadega, tähelepanu saab teda vastupidiselt senisele/ tegelikkusele kohelda, näha ja näidata ning laps saab ka tähelepanust täiesti ilma jääda.
Tegelikkuses vajas laps siis, enese möödunus, ja jääb vajama ka suure inimesena – seda tähelepanu, mis näeb teda iseendana ja tunnustab sellisena olemas olemise õigeks ja muutust mitte vajavaks – vaja on seda tähelepanu, mis näitab teda olulisena ka siis, kui ta ei ole veel kõiges ise ega oska ega tea kõike – talle antakse teada, et ta ei pea olema kohe, kuna teine inimene tahab/ vajab teda teistsugusena – vaid tal on õigus enese tempole ja ajale ja toetusele sellel teekonnal.
Igal inimesel, hoolimata tema vanusest, on õigus iseendale, on õigus Ei ütlemisele ja on õigus temaga seonduva muutmisele, kui senine/ temale osaks saav, keelates/ takistades iseendana olemist, vähendab teda. Lapsel on õigus teadmisele ja selle tegelikuks saavale kinnitusele, et vanem kasvab koos temaga – siis, kui lapse elus on, aset leidmas, tema isiklikust arengust ja temaga seonduva/ seonduvate muutustega tulenevad ülemineku protsessid, kasvab vanem, inimesena, edasi oma isiklikest tundetakistustest ja võtab vastuse iseendaga seonduva eest endale.
Inimesena kasvamine leiab aset nii või teisiti, kuid oluline teadmine, vanema rolli kandjal, on see, et temal tuleb kasvada koos lapsega – olla lapse teekaaslane ja anda lapsele, iseendana, kasvamiseks vajalik informatsioon ja toetus. Laps ei ole vanema jaoks ja pärast ega osatamiseks – kõik see, mis laps nähtavale toob, on vanema sees olemas olnud – tegemist on vanema poolt seni veel lahendamata teemadega. Laps on vanema väärtushinnangute, mustrite, oskuste ja vajaduste väljendus – laps on olemas olevate puudujääkide ja kitsaskohtade suuremaks kasvataja – mida suurem, seda paremini nähtav – mida valusam, seda isiklikum - enese silmadele nähtavale toodu ja enese sees vahetult tuntav ei ole laps, vaid vanem ise.
Tähelepanu muutusega seonduv saab kaasa tuua konkurentsi, kadeduse, viha, agressiivsuse, stressi lahendamata olukorra kestmise ja enesele raskes olukorras olemise pärast – laps, kes ei saa endale vajaminevat ning ei näe sellele teisi põhjusi, kui tema ise - võtab lugu isiklikult. Laps, kes ei saa endale vajaminevat, kuid näeb, et kellelegi teisele on see võimalik, siis ta saab aru, et neid ei kohelda samal moel - tema erineb teisest – kui tema saab enese vajaduse väljanäitamise eest negatiivse, valeks nimetava ja hülgava tähelepanu osaliseks, siis ta saab oma mõistmisele kinnituse.
Lootusetus ja lahendamatus olukorras elades ning enese jõuetust kogedes vajab laps viha jõudu, et enesega seonduvas edasi kesta, kuid ka selleks, et teostada katse aset leidev ära lõhkuda. Laps võib ka solvuda – astuda eraldi, et tekiks moment, kus tema puudumist tähele pannakse – oodata eraldatuna läbirääkimisi, et enesega seonduvat enesele vajamineval moel ära parandada – laps vajab enese olulisusele kinnitust.
Laps vajab kinnitust, et tema ise ja temaga seonduv on vanema vaba tahe - vanem ei jäta teda ka siis, kui on raske ja laps ei oska vanema jaoks sobiv olla. Sellise vajaduse olemas olemine tähendab, et laps vajab tegelikkust ümberlükkavat tähelepanu - ta on mõistnud ja näinud, et ta on kohustus - vanem on võimeline ilma temata elama ja lapsest lahi ütlemise ka teoks tegema - vanem on juba teinud teo, mis seda kinnitab ja/ või vanem teostab oma otsust kaude - vanem kasutab last ära saatvaid/ endast eemal hoidvaid lahendusi - vanem manipuleerib lapsega - põhjendades oma tegusid ja sõnu - Sinu enese pärast/ Sinu enda jaoks!
Kui laps, sellises olukorras, tegi teo, mida ei tunnistatud õigeks ega aktsepteerituks, siis selle teo vastutus jaguneb - laps tegi ja vastutab oma teo eest, kuid teo moraalsuse ja lahenduse eest vastutab lapse ema ja/ või isa - laps kasutas temale mõistetavat ja kättesaadavat lahendust olukorras, millest tal endal puudus teistsugune väljapääs - see oli viimane samm, millega ise ennast aidata.
Vanemal oli olemas võimalused ja ressursid, mida laps ei omanud - on vanema vastutus tunnistada, et tema ei kasutanud enesele võimalikuna olevaid lahendusi, vaid jättis lapse üksinda ja ilma vajamineva abita. Manipuleeriv vanem jätab enese osa loost välja - ta osutab lapsele - kogu loo eest on vastutus sellel lapsel. Ka see on enesele vajamineva lahenduse kasutamine - vanema suunatus leiab korduse ümbritsevas - ka teised ei taha lapsega olla - vanema vajadus on kinnitatult õige - teised aitavad last temast eemal hoida ja talle samasisulisi sõnumeid saata - Sina oled vale - meie ei taha Sind - mine meie juurest ära!
Marianne
03.04.2025.a