Solvatu uhkuse rahuldamine

 

Siis, kui üks enam ei taha ja teine enam ei saa, siis on käes asjade klaarimise aeg. Siis klopitakse tolmust puhtaks ja kaevatakse katte alt välja kõik see, mis on asitõend, millegi tõestamise jaoks. Siis sünnivad vastas seismised ja jäävad õhku arusaamatused. Inimesed köhivad ja turtsuvad – päevavalgele tiritud lugude tolm kriibib kurkusid ja sunnib aevastama – seni kõlamata sõnad on, voolamist takistavalt, kandilised ja hammustavalt teravad, nende kõla on karm ja kõle ning tähendused võõrad. Maa väriseb jalge alla, sest käsil on muutus – on piiride ja suhte sisu korrastamise aeg.

Ei oleks, kui oleks – kui oleksid koos kaks, kes Meie, siis ei oleks tegemist kriisiga, vaid aruteluga – ühisele sobiva lahenduse otsimisega. Kuid, kui ennast avavad ja vastamisi seisavad Mina ja Mina, kellest üks pool on teise, asjade selgitamiseks, välja kutsunud ning lavale astujate, kui solvatu/ vähendatu, uhkused vajavad rahuldamist, siis on tegemist duelliga.

Duellandid esitlevad ja ütlevad ennast välja erineval moel. Valitakse rolle, tuuakse näiteid ja esitatakse asitõendeid – tugevam on see, kes oskab, sobivalt, kaarte segada ja, kellel on käes trumbid, millega mängu võitu enda poole kallutada. Mälu on valikuline ja sõna kohtab sõna – vastamisi on vajadus ja uhkus – tunded, ergutavate tantsutüdrukutena, veiklevad taustal.

Väljakutsuja tõstatab teema – ta soovib suunata teise tähelepanu enese sisemuses peidus olnule – enese tunnetele, kaotustele, kogemustele, igatsustele, vajadustele, ilma jäämistele, kannatustele jne. Ta väljendab – Mina tundsin/ Mina pidin/ Mina ei saanud siis, kui Sina tegid/ ei teinud. Selle info eesmärgiks on soov, et teine märkaks enese sammude olulisust ja teeks korrektuure ehk võtaks vastutuse enese osa eest loos.

Sõnad, mis ja kuidas välja öeldakse on, loole lähenemise vaatenurkadest lähtuvalt, erinevad. See, kelle jaoks suhe on oluline ja vajalik, tema jaoks on tegemist tähtsa teemaga, sest see on tema elu osa. See pool vastab ja kuulab, et liikuda ühes edasi – tema vajab infot, sest mõistab, et teise parem on ka tema enda parem.

See, kes protestib, sõnade ja käitumisega, teise poolt edastatavale infole vastu, on see, kes väldib ennast ja enese vastutust. Tema teeb kõik, mis võimalik, et nn vale tähelepanu eneselt ära suunata. Hoopis teine ise tegi, teine ise valis – kõik on teise poolt tehtud viga – milleks siis tema poole pöörduda ja teda loo sisse segada.

Protestija teguviis lähtub sellest, et temal tuleb, igal moel ja iga hinnaga vältida, teda valeks nimetava tähelepanu käes üksinda seismist. Tema ei ole vale, tema ei taha ennast muuta ega muutuda, sest selle tee valimine nimetaks teda süüdlaseks, allajääjaks, kaotajaks – vähemaks teisega võrreldes. Tema piirid ja valitud rollid hõlmavad Agressor, Päästja, Ohvri kolmnurga sisu ja lähtuvad selle piiratud mängust.

Loole lahenduse otsija toob välja näiteid, milles on ära näidatud tegevus/ käitumine/ valikud, mis ei ole olnud tema vastu head ega temaga arvestavad. Tema info ütleb välja, et siin on piir, millest tema on valinud vanal moel enam edasi mitte minna. Teisel tuleb mõista, mida too on teinud, mis on sellega kaasnenud ja sellest tulenevalt tuleb leida teistsugune käitumise/ lahenduste viis. Suhet tahetakse jätkata samasuguse seotuse astmega, sest loodetakse, et teine ju soovib mõista, arvestab ja otsib lahendust.

APO rollide kolmnurga valinu toob oma vastulauses välja näited, mida ei ole enam võimalik muuta – teod on tehtud või tegemata jäetud, saadud ressursid on ära kasutatud, nn õiged hetked, mil oleks tulnud, teda arvestavalt, õigesti teha/ reageerida/ vastu anda, on mööda lastud. Samasse kuhja lisatakse hinnangud tegudele, olemistele, valikutele – pööratakse lugu isiklikuks – mängitakse, näidates teema tõstataja väärtusetust ja vähemana olemist, psüühilist mängu – toimub surve avaldamine vaimsele ja hingelisele küljele.

Vastu astuja poolne rõhuasetus on sellel, et tema oli alati ja kõiges õige - tema iseenda minevikku ära muutma ei pea – seega ei pea ta ka olevikus midagi tegema ning kuna teema tõstataja on üldsegi temale antu eest võlgu, siis on too tänamatu ja on tegemas ülekohut. Vastu astuja poolt välja pakutud lahenduses tuleb „probleemiga esinejal” ise oma teemaga tegeleda ning edasise koos olemise jaoks ise ennast muuta – olla „ohvri” ees ja jaoks kuulekana, sobivana ning tundeid arvestavana.

Samal moel valitakse tegutseda ka siis, kui suhe ei ole enam oluline – ollakse sellest ära ja kusagil mujal. Suhe on olnud millegi jätk, millegagi kaasnev paratamatus, mida on säilitatud pealesunnitult. Sellise suhte sisse ei valita panustada, sest see ei ole enesele vajalik – see on enese arvelt ära andmine ehk iseenda vähendamine – see, keda ei taheta/ ei valita, saaks ebaõiglaselt, midagi juurde ja parema olemise.

Duellantidel on vastupidised eesmärgid – üks on võtnud vastutuse enese osa eest ja ta soovib kasvada ühes edasi - selleks on talle vaja samal moel motiveeritud teist, kuid teine väldib vastutuse võtmist, sest see näitab teda kõiges süüdlasena või seoks teda kokku enesele mittevajalikuga ja just sellepärast on tolle eesmärgiks leida süüdlane, kes kannaks ka tema vastutust – st teeks suhte üksinda korda. Vastutuse vältija jaoks on suhe kohustus, mida tema ei pea siis, kui tema ei taha – ta ei ole nõus andma ennast sinna, mida ta endale, sellisena, ei vaja – temale osutatud tähelepanu on seal ja selles vale.

Sellise tee valimine tähendaks, et teemaalgataja peaks loobuma oma „valedest” tahtmistest ja lahti laskma „ülekohtustest” nõudmistest. Valik on tema teha – kas olla üksinda suhtes, milles näiliselt ollakse koos või teha, arvestades olemas olevat infot, enda jaoks selgeks, selles suhtes enese uued piirid ja see, ennast arvestav ja endast lähtuv, vähim minimaalne, millest saab selle suhte maksimum sisu.

Inimesed muudavad arutelu duelliks ja sellest saab, erinevaid relvi valides ja kasutades, sõda, sest tegemist on ära lahendamata mõistatusega – milline vastutus, kellele kuulub. Sellise tee valivad suureks kasvanud lapsed, kelle jaoks on armastusest saanud kaup - kui olla õige, siis saab kogeda head, kuid kui olla vale, siis ei saa head ega õiget, vaid halva ja karistava kogemuse osaliseks.

Tegelikkuses ei ole tegemist armastuse jagamisega, vaid nn õige/ vale tähelepanu osaks saamisega. Lapsele on selgeks õpetatud ja näidete abil ära tõestatud, et tema on oma vanema (olulise täiskasvanu) tunnete autoriks – laps põhjustab tagajärje. Õppetund – ainult õige tunne tagab õige kohtlemise. Vale tunde ehk vanema tundepurske käes olija kuuleb, et ta on süüdlane/ tänamatu – ära kasutaja – temast ei ole kasu – ta on vale.

Laps kogeb oma väiksust ja vähemana olemist - tema ise ei saa enese elu muuta ega enesele vajalikku tagada – tema vanem pääseks oma kohustusest (tunnetest) alles siis, kui last ei ole olemas. Lapsel puudub võimalus ise endale sööki, peavarju, riideid, kodurahu, kuid ka toetust, mõistmist tagada. Lapsel puudub turvatunne, sest vanema võimuses on ära võtta/ määrata hind eluks vajaliku eest.

Tegemist on seltskonnaga, kes valib rolle APO kolmnurgast lähtuvalt ja, kelle asukohaks on Maslowi püramiidi alumine aste. Tegemist on ellujäämisega – käib lahing eluks vajaliku eest – kõigile ei jätku – vajaminev tuleb teis(t)e arvelt ja see tuleb välja teenida. Valitsevaks tundeks on hirm enese abituse ja teise võimu tõttu. Viha ei saa väljendada peaagressori vastu – see, kas suletakse enese sisse või valatakse, kellegi teise peale välja.

Põhiliseks vajaduseks, millest saab valikute ja lahenduste määraja, on turvatunde puudus – foonil püsib ärevus, sest elu on pidevas ohus – iga hetk võib jääda enesele vajaminevast/ olulisest ilma – enesest ei sõltu mitte kui midagi. 

Hingeliselt ja füüsiliselt haiget saanud laps on peatanud edasi minemise – kriis kestab – ta ei ole iseennast ega oma elu vastu võtnud. Laps = abitu, kellele on vajaliku tagamiseks vaja täiskasvanut. Laps ei saa anda lapsele seda, mida tal endal ei ole – armastuse puudutuse kogemust – mis tema jaoks tähendab turvatunde alles hoidjat ja tagajat.

Tegemist on ülevõetud mustriga, sest lapsevanemaks on samasuguse kogemuse, uskumuse ja asukohaga laps. Armastuse, üksteise mõistmise ning enese ja teiste inimväärtuse hindamiseni ei ole, sellises suhtes, välja kõnnitud. Omal moel on selline seisukoht õpitud abitus, sest tegelikkuses on teistsugused lahendused võimalikud. Selleks tuleb vahetada rollimudelit ja mõista enda, kui kunagise lapse vajadusi ning seda, et ollakse suureks kasvanud ja ise oma sammude/ valikute/ vajaduste eest vastutav. 

Marianne

17.04.2024.a

Ära kasvata puudust iseendas

 

Inimene on seatud nii, et temal on soovid ja on tahtmised – on midagi, mida ta tahaks omada – on kuidagi, kuidas peaks olema, et kogeda. Siis selgub, et alati ja kohe kõike ei saa. Ei saa täpselt või veel. Kuid inimene on see, kes oskab igatseda ja tahab kätte saada enesele vajamineva – enese suutmatus, vajaminevat kogeda ja enesele tagada, on puuduse kasvatamine iseendas – on vaja, kuid ei saa – on tahtmine, kuid see ei täitu – seega seda ei ole inimese jaoks olemas.

Loo teeb keeruliseks see, et sageli tahab inimene selleks, et kogeda ja tunda ennast hästi, seda asja/ inimest/ omadust, mida ta igatseb/ vajab/ ihaleb, päriselt endale – ta tahab enda omaks teha/ endale kuuluvaks nimetada – inimene usub, et alles siis, kui temal on olemas, siis ta saab kogeda ja vajamineva – siis on see ainult tema oma ja tema kontrolli all – ta ei jää vajamineval hetkel ilma, keegi ei saa seda talle keelata ega oma tingimusi seada ning keegi teine ei saa tagasi nõuda ega ära võtta. 

Inimene, soovides omada ja olla omanik, on nimetanud oma tingimused. Alles siis, kui on olemas, alles siis, kui on oma ja kontrollitult kindel, lubatakse ootus lõpetada, igatsus kustutada – teekond lõppenuks lugeda. See vaatenurk lõhub ja rõhub – see rõhutab enese jõuetust ja suutmatust, piiratust ja vähemana olemist. See soov tähendab enesele takistuste loomist ja teiste variantide kaalumisest keeldumist. See tähendab, et peatatakse ja keelatakse ise ennast vaba olemast ja vabana elamast.

Iseendale puuduse loomine tähendab täitmata jääva vajaduse kasvatamist enese sisse – see võib viia äärmuslike pingutusteni, mõtlematute tegudeni ja meeleheitlike otsusteni. Kõik muu kaob ümbert ära, järele jääb õige tulemuse poole püüdlemine ja selle nimel tegutsemine. Ei mõelda enam kainelt ega enese ressurssidega arvestavalt – ei ole vahet, mis tulemus maksma läheb.

Alati ei ole mõistlik ega ka võimalik ise omada ega kohe saada – tuleb tõde vastu võtta - asjaolud on, teatud põhjustel, sellised. Eneselt vabadust mitte ära võttev inimene näeb tee jätkumist – tema jaoks on erinevad võimalused olemas ja avatud uksi mitmeid. Soov ei kasva puuduseks ega ahistavaks, vaid see näitab enesega arvestavat ja iseennast toetavat teed.

Enesele soovitud kogemuse lubamine ei tähenda sedasama, mis on omamise ehk turvatunnet tagav ja kontrolli võimaldav kogemus. Soovides endale sõpra on võimalik otsida sobivaid huvigruppe, kohti ja tegevusi nt talgutööd – viibida kohas ja seltskondades, kus on võimalik tutvuda ja ühes edasi kasvada, kuid ennekõike lihtsalt suhelda ja toetavat tähelepanu saada. Tahtes endale koera – saab minna ja kohtuda teistele kuuluvate koertega – tegeleda tööga varjupaikades, olla jalutama viija või ajutiselt hoida võtnu. Tahtes last on võimalik teha tööd, mis on seotud lastega, olla teiste lastele hoidjaks või mängukaaslaseks, leida heategevus väljundeid.

Järgi proovimine on hea alustus, sest alati ei pruugi soov olla täpselt see, millisena seda iseendale esitletakse. Enesele kogemuse andmise võimalus näitab ära vajaduse sisu – kas soovitakse ühte kindlat tunnet tagavat kogemust või ollakse valmis kõigeks selleks, mis ja kuidas kaasneb – vastutuse vastu võtmiseks. Proovimine on hea võimalus vältida paratamatust ja enesele ka ümbermõtlemise jaoks tee jätmist, sest kuni ei ole olnud, siis päriselt ka ei teata, kuidas on siis, kui ongi olemas ja päriselt saab ning tuleb.

Kui on olemas igatsus ja uksele koputab vajadus, siis tuleb teha enesele selgeks, miks ja mida täpselt tahetakse ning siis vaadata, mis ja kuidas on võimalik. Tuleb mitte jääda igatsema ja täpseid tingimusi taga ajama, vaid anda endale võimalus – valides seda ja selle hulgast, mida saab ja kui palju on võimalik. Otsust tehes tuleb hoolida iseendast – arvestada enese tegelike võimaluste, piiride ja ka vajadustega. Astuda tuleb julgelt ja kogeda tuleb avatult ning seejärel olla aus iseendaga.

Marianne

16.04.2024.a

Teekonna tegelikkus

 

Enese sees elas uskumus - kui mina oleksin olnud õige, siis ei oleks olnud, siis ei oleks pidanud, siis olnuks teisti. See - nn õige ja õigena olemine/ elamine - oli enese poolt antud hinnang ehk sõnum iseendale – tulemus on/ saab olema õige siis, kui mina olin/ olen see, kes kontrollib olukorda.

Tegelikult – ükskõik, mida ega ole vahet, kuidas valisin või ei valinud - tulemus oleks ikkagi sama olema saanud. Enesele määratud/ valitud õppetunni eest pakku ei pääse. See, mis ja kuidas sai olema - see on see, mis tuleb vastu võtta ja läbi kõndida.

See teadmine – mina ei saa kontrollida ette ära ega ka olevat lõpuni välja – on ise ennast vabaks andev. Mõistmine - mina ei oma kontrolli oma õppetundide üle - tähendab, et mina ei saa neid vahele jätta ega olematuks teha. Seega, ei ole vahet, kuidas ja mida – minu jaoks vajalikud õppetunnid saavad mind kõigest ja kõikjalt „kätte” – me kohtume täpselt õigel hetkel ja õiges kohas.

Marianne

15.04. 2024.a

Meelevangla

 

On inimesi,

kes elavad läbi aega,

mil nemad ise,

enese meele poolt,

on ehitanud endale -

vangla.

Ollakse ise ennast

enese sisse lukustanud -

võti on küll olemas,

kuid seda ei kasutata -

sest välja

ei ole vaja pääseda.

Ei ole vaja väljuda,

sest ei ole ära otsustatud -

kui sügavale,

enese sisse,

tuleks vajuda.

Enne,

kui ei ole otsust ära tehtud -

ei saa

väljuda vanglast

ega ujuda üles.

Meele poolt loodu

on enese toetus -

enese elu

on valus võtta vastu –

enese aja killud

teevad haiget –

enese sees,

enese eest,

on luku taha pandud 

enese tunded.

Meelevangla

on enese teekond

oma salatud tunnete poole.

Marianne

11.04.2024.a

Ohver - "Jumalale" annetatu

Siis, kui olin teinud peatuse – olin võtnud vastu otsuse, et vanal moel enam edasi ei lähe. Siis võtsin ühendust nendega, kellega suhe oli olnud sassis ja kommunikatsioon, tehtust/ tegemata jäetust/ erinevatest tunnetest lähtuvalt, häiritud. Siis olin edastanud oma info ja kutsunud koostööle – eesmärgiga teha suhe korda sel moel, et mõlemal on selles hea. Siis olin kuulnud huvitavaid vastuseid ja veel huvitavamaid reaktsioone. Siis oli selgunud, et võluvitsakest ei ole – kõrvitsast uhket ja sõidukorras tõlda hetkega ei saa. Siis oli teekond – vahed jäid, kontakti võtmiste, vahele.

Vahele jäänud aeg tähendas, et lugu oli avatud, lahendust ei olnud sündinud ja püsis teadmatus, millise sammu, millisena ja millal selle, loo teine pool, teoks teeb. Ootust ei teinud kergemaks see, kui teine ei olnud nõustunud minu vaatenurga ega soovidega. Kui teine oli kasutanud ühendust, et ennast välja valada – tunnetest tühjaks laadida. Kui teine oli varjanud ennast ja oma tegelikke eesmärke/ mõtteid. Kui teine kasutas venitamise taktikat ja valetas oma sammude kohta. Kui teine ei saanud ei minust ega ka iseendast aru.

Ühel korral, kui olin, juba mitmeid päevi, oodanud vastust enese jaoks põhilisele – selles oli oluline uba. Olin küsinud seda mitmel korral, kuid senini vastust ei olnud saanud. Lootsin ja nagu oli antud mõista, et järgmises see vastus saabub. Häälsõnum tuli hilisel õhtutunnil ja ma ei valinud seda enda öö sisse, vaid ootasin hommikut. Hommik koitis, sobiv hetk saabus ja ma vajutasin noolele – kuulasin sõnumi ära ja siis ma reageerisin tormakalt – lähetasin, koheselt, oma sõnad teele – vastu.

Olin avanud sõnumi, kui kõndisin – olin teel tagasi - ma vastasin samal teekonnal. Kui vastus sai saadetud ja ma kõndisin edasi – loost eemale ja välja, sest lahenesin ja rahunesin, siis mõistsin, mille jaoks ja pärast selline sõnum saabus – mitte selle sisu pärast, vaid minu reaktsiooni tõttu – see oli võimalus minule, et teha peatus ja vaadata enese sisse – millised tunded tõusid ja miks ma neid kogeda ei suutnud. 

Sõnumi saabumise ja selle kuulamise/ lugemisega oli kaasnenud ärevus ja paanika – see hirm lähtus nende valikute, mis olid võimalikud, vahest – oli olemas midagi, mida ma kartsin ja oli olemas midagi, mida ma lootsin kuulda. Kuuldes/ lugedes, enese jaoks, valet – reageerisin erinevatel tasanditel – keha, meele ja tunnetega – esimese reaktsiooniga lõin ise ennast lukku ja tahtsin, nn valest informatsioonist, välja ning eraldi. See oli kiirete lülituste jada, sest kusagil oli olnud sõna/ sõnum, mille vastu komistasin.

Minus oli protest – soov päästa ennast kordusest – ma ei tahtnud kuulda, ma ei tahtnud näha – ja siis ma ei kuulnudki ega näinudki. Oli nii, et sel moel ma tervikuga ei kohtunud ja selgust, loost eraldi ja väljas poolt vaatamist, ei saabunud – olin jäänud ühte punkti kinni – oli soov teha, midagi olematuks, lükata, midagi ümber, tõestada, midagi ära – olin võtnud ühte kildu isiklikult. Olin näinud soovimatust koostööd teha ja ühist eesmärki leida. Olin kogenud kaotust – minust ei piisa – ma ei pääse välja ega suuda muuta.

Vältisin vana kordust – kartsin sõnu ja väiteid, mis näisid, kaude või täiesti otse, nimetavat mind kellekski. See tähendas sügaval istuva uskumuse kinnitust - pean olema ja muuta ennast ei saa, sest teine annab jätkuvalt infot ja reageerib sel moel nagu oleksingi see kindel üks, teine või kolmas. Täiesti tõsiselt tundsin sel hetkel, et olen kinni olemistes, millest välja ei pääse, sest mind ei nähta ega näidata teistsugusel moel. Ma ei tahtnud olla selle, teise või kolmanda nime kandja – ma ei tahtnud, et mind sellisena nähakse – sellist iseennast ei olnud hea kogeda. Oli lõksu jäänud tunne – minevik elas, hoolimata tänasest ja käidud teekonnast, edasi.

Loomulikult ma tundsin ennast ohvrina, vähendatuna, solvununa ja abituna – teine ei valinud ennast ega oma vaatenurka muuta. Seega ei näinud mul olevat valikut – tingimused ei olnud minu jaoks sobivad, suhtemustris ei olnud kasvamiseks ja ise olemiseks vabadust, võimalused olid nadid ja minuga ei arvestatud. Teine ei olnud vale – tema elas ja kõndis oma tões.

Info andmine ja kooostööle kutsumine oli olnud katsetus, et selgitada välja, millised on minu võimalused ja teha kindlaks, kui lähedal, tegelikkuses, teineteisele ollakse. Kuna suhe oli, mingil kujul, olnud olemas ja ühisesse süsteemi ühendatuse tõttu päriselt vabaks ei saa kunagi, siis oli minul olnud eesmärk viia suhe kindlale ja töötavale pinnasele. Seega olin vajanud, enese sõnumile vastu, kindluse tunnet, et suhe jääb alles ja saan, parandatud tingimustel, olla selles edasi.

Selle infoga kokku saamine, et teine suhet ei hoia ja talle ei ole oluline eelnevast erinev lahendus, oli ehmatav – ma ei tahtnud sellist tulemust. Kuid tegelikult see ei olnud tulemus, vaid olemas oleva tegelikkuse välja ütlemine ja näitamine. See oli piiride nähtvaks tegemine, millega oli kaasnenud tunnete turmtuli, valed, näpuga näitamised, väärtuse vähendamine, eitamine jne – erinevad lahendused manipuleeriva agressori, kuid ka ohvri varasalvest võetuna. Kõik see oli valitud eesmärgist - minust kaugemale pääseda ja mitte olla see, kes PEAB seotusest tulenevat kohustust täitma ning kandma - lähtuvalt.

See, et ma olen valinud välja öelda selle, mis ei ole minu jaoks hea, ei tee minust ohvrit ega kannatajat. Olen täiesti teadlik ja adekvaatne inimene, kes ei vali enese jaoks valet. Mina hoolin iseendast – mina ise olen see, kes loob oma elu. Uued piirid, selginenud sisu ja ka suurenenud vahemaa ei ole tragöödia ega Maailma lõpp, see on nii nagu on – selgelt välja joonistunud ja selgeks tehtud.

Kui on olemas see keegi, kes ei väärtusta mind ja minuga seonduvat. Kui on olemas see keegi, kellel on teistsugused väärtushinnangud ja tõekspidamised. Kui on olemas see keegi, kes valib mängida Ohvri, Agressori, Päästja kolmnurgas ja näeb sealseid rolle ainuvõimalikene. Kui on olemas see keegi, kes jätab enese eest loos vastutuse võtmata ja otsib/ vajab süüdlast, kelle kanda see nimetada. Kui on olemas see keegi, kes kasutab manipuleerimist ja vähendamist enese tunnetest lähtuvate eesmärkide nimel.

Siis on täiesti normaalne mõte ja teostus – mitte valida seda inimest endaga, lähedaselt ja avatult, koos olema – täiesti õige ja ennasthoidev on märkida selge vahele jääv maa ja panna paika maksimaalne suhte vorm, sisu, intervall – täpselt see ja selline, mis on minu jaoks okey. Ja see ei tähenda ülekohut ega halba, kui sellel maksimaalsel on tegelikkuses väga minimaalne avaldumise vorm. Piirid ei ole jäigad – uue info saamisel on võimalik need üle vaadata ja muuta, kui minul on selleks soovi.

On olnud tõeliselt huvitav äraspidine loogika, et püsisin, enese jaoks lahendamatus, vales ning nimetasin ennast, selletõttu, ohvriks. Ainus inimene, kes sai selles olukorras, midagi päriselt muuta, ei olnud keegi teine kusagil väljas, vaid mina ise. Jättes kuulamata ise ennast olin olnud iseenda valikute ohver, sest olin otsinud väljastpoolt seda, kes andnuks, minule, minu vabaduse tagasi. Olin valinud olla ohver, kes oli ohverdanud ennast Jumalale - enesest "väärikamale". Väljavalitud Jumal ei päästnud ära, vaid suurendas agressiooni, et lõpetaksin "kummardamise" ja "palvused" ning elaksin ise oma elu.

Mitte keegi ei olnud minult vabadust ega otsustusvõimet ära võtnud – minul on olemas vabadus valida ja ma kasutan seda. Võtan vastu info, piirid ega koge kaotust – võib-olla, et kurbust ja ka nostalgiat, kuid selles otsuses väljendub minu jõud, selgus ja selge tahe - selles on vabadus, valgus ja uute teede algus.

Marianne

11.04.2024.a 

Oli olnud lahing kindla rolli nimel

 

Olin enese ettekujutus ja juu siis – selline – selline küll, kuid milline päriselt. Olin uskunud tõeks enese poolt ettekujutatu. Kuulates, teis(t)e sõnu, olin pidanud tõeks teis(t)e väiteid ja näiteid. Uskudes, et see või teine olemine on vale olemine, olin enesele vastu protestinud ja ise ennast eitanud, häbiks pidanud ning ka pilkude eest varjanud. Ma olin kõike ja ei midagi, sest ma ei vaadanud, ilma hirmude ja kohtumõistmiseta, ise ennast ausalt ega esitlenud ennast enese tõena.

Selleks, et võtta ise ennast vastu, tuli leida iseennast üles – algus tähendas enese eraldamist teistest – tuli teha vahet enese ja teiste tunnetel, valikutel ja programmidel. Seejärel tuli ennast eraldada iseenda ettekujutustest ja uskumustest enese kohta. See tähendas otsimist, kes olen mina – enese piirid ja sisu - ning enese osa erinevates lugudes – mis, milles, kui palju ja mille eest on minul vastutus kanda.

Sellel teel kõndimine tähendab enesele kindlaks jäämist – iseenda valimist hoolimata sellest, mil moel Maailm kohtab ja kohtleb edasi kasvavat inimest. Öeldes välja, et - seni sai, kuid enam ei saa, seni ei olnud, kuid nüüd saab olema, seni ei pidanud, kuid nüüd tuleb arvesse võtta – kohtasin erinevaid reaktsioone. Nn sissetallatud mustrite rahust üles äratatud inimesed tundsid ennast häiritutena ja vägivallaga kohtunutena – nemad ei olnud valinud, oodanud ega soovinud – neid oli äratatud hoolimatult ja ehmatavalt.

Vastu kõlasid – ei soovi, ei ole vaja, ei ole olemas, ei ole õigust. Ometi mina teadsin, et oli vaja, oli olemas ja minul oli olemas enese õigus olla mina ise. Loomulikult, kohates proteste ja vähendamist, ma proovisin ennast mõistetavaks teha – põhjendades ja tõestades, edastasin erineval moel asjasse puutuvat infot. Seda tegevust peeti süüdistamiseks – seda nähti ja näidati vigade esitlemisena ja valeks nimetamisena. Trumpidena löödi veel lauale, et miks enne ei rääkinud – nüüd ei ole enam, midagi teha – ära muuta ei saa ning mine mujale ja tegele ise oma teemadega.

Olles aastaid valetanud ja vaikinud oli algus raske, kuid kui enese avamine tõi kaasa kergema olemise, siis ma ei soovinud ennast, ise, enam aheldada ega ära peita. Mul oli olemas uus kogemus - ma saan rääkida sellest, millest, minu jaoks, on vaja rääkida – avades ennast, ma jäin ellu ja ma ei kaotanud mitte midagi, sest seda, mida minule nn alles ei jäänud, seda tegelikkuses ei olnud, olnudki, olemas olnud.

Enese valikute ja otsuste tõttu oli minu tasakaal olnud paigast ära – enne ma ei saanud, osanud, julgenud ega valinud rääkida sellest, mis ja kuidas oli olnud, mida ja kuidas olin ennast tundnud ning mida ja kuidas tegelikult ja teadlikult soovisin/ vajasin/ teadsin. Kogesin vabastavat jõudu - nüüd saab, nüüd on võimalus, sest on olemas tahe ja eesmärk.

Ühes äärmuses kinnihoitud pendel liikus hooga teisele poole – vabadus ja kergendus – see, mis oli olnud kinni ja varjul enese sees, selle sain välja öelda. Selles kohas võtsin omaks, et nüüd valin rääkida vabalt ja ausalt kõigest sellest, mis ja kuidas tegelikult on – otsustasin, et enam ma ei pöördu vana sisse tagasi.

Väljaöeldud infoga kohtunute vastu protestid ja minu tegevuse valeks nimetamised ning minu isikut vähendatuna ja väärtusetuna näitamised pidi mulle ja teistele ära tõestama, et neile ei ole seda vaja ja see on nende vastu ebaõiglus. Sel moel prooviti peatada paisu tagant valla pääsenut, et päästa ise ennast – säilitada eneste jaoks õige ja sobivaks modelleeritud Maailm.

Alguses ma läksin mänguga kaasa - mina tõestasin ja teised protestisid/ vaigistasid – sel moel kõikusime me erinevate eituste vahel. Tasakaalu ei sündinud, sest ühist tasapinda ei loodud/ valitud. Ühe Maailma sees oli selgelt väljajoonistunud kaks erinevate tõekspidamiste ja väärtushinnangutega huvigruppi – haavunud TundeMina-d keeldusid tervikuks ühinemast ja valisid enda jaoks vajaliku/ turvalise/ mõistetava poole. 

Korraks tundus, et lugu saab lahenduse, mis sobib kõigile – näis, et valitakse ühine rahu, kuid siis selgus, et sellel rahul oli oma hind – ole positiivne ja vaata positiivselt – see tähendas, et vaiki valest – ära räägi sellest, millest rääkida ja mida kuulata ei tahetud ning ära näita seda, millele otsa vaadata ei valitud. Sellega ma ei nõustunud – see oli just seesama vana muster, millest ma lahti lasin. Kuigi see ju tundus lahendusena, et siis kui mina ei, siis on sama nagu vanasti – kuid vanasti ma ju ei valinud ennast – vanasti olin valinud, enda või kellegi teise, tunded.

Minus on teadmine, et igas loos on olemas nii positiivset, kui ka negatiivset ja just selletõttu tuleb mõlemast rääkida, sest kõik, mis ja kuidas oli, see mõjutas olevat/ olemist ja kajab ka tagantjärgi. Nn negatiivsest vaikimine ja sellest rääkida valinu vaigistamine loovad mustri ja märgivad jõujooned maha – see tähendab, et nende reeglite vastu eksinut nimetatakse süüdistajaks ja lõhkujaks – selle grupi jaoks valeks – liikmena edasi jätkamiseks peab too vaikima ise või alluma teiste poolt valitud moel teostatud vaigistamisele, kui sellega ei arvestata, siis tuleb üle elada karistus – teostatakse grupi liikmete poolne ühise põlu alla panemine ja/ või grupist välja heitmine.

Tegelikkuses on, sellise eesmärgi ja tegevusega grupis, tegemist vastutuse vältimisega – liikmed ei võta enda tegude/ valikute/ olemiste eest ise vastutust – see määratakse sellele, kes on vähem /vale – tollest saab, nii teiste, kuid ka enese otsusega, süüdlane. Rõhk on pandud sõnale süüdlane – süüdi olev on see, kes jääb teiste ees süüdi – see viib selleni, et süüdi jäänu võtab selle sõna, kui nime, enese kanda. Süüdlane kaotab iseenda – grupi reegleid ja jõujooni teades loobub ta õigusest iseendale - sellisele Inimesele, kes elab, on ja väljendub iseenda ausa tõena.

Uskumine sellesse, et ollakse süüdlane, tähendab, et kogu grupis toimunu/ toimuva eest on võetud vastutus enese kanda – see on raske koorem, sest selles on koos kõik ja kõike. Ise ollakse olnud ja ise ollakse teinud – lisatuna vaatenurk, et teiste sammud ja olemised olid õiged, süütud, väiksed, olematud – need ei mõjutanud ega määranud. Huvitav eks ole.

Selle jaoks, et leida ise ennast üles, tuleb ennast ja oma lood lahti harutada – vaadata otsa ausale iseendale – kõikide huvitavate omaduste ja vajadustega persoonile – kustutada, teadlikult, enesele antud nimed ja võtta vastu AINULT enese sammud, teod, olemised ja valikud. Kõik see, mis ei ole enese – on tulnud mujalt ja teiste oma, see jääb sinna, kellelt ja kust see kanda võeti.

Muutustele suletud gruppi iseloomustab see, et selle sees ei saa kasvada vaba iseendana – seal nimetatakse seda teiste arvelt omastamisena ja teistele liiga tegemisena – see muudaks paika pandud piire, sisu ja rollinimesid. Sellises grupis varjatakse eneste piire ega arvestata teiste omadega, sest tegelikkuses ei olda ise endast teadlikud – ei olda kohal ega nähta teineteist Inimestena, vaid kindlate rollidena. 

Teadlikus tähendab vastutuse võtmist enda ja ühise eest ning enesele vajaliku välja ütlemist ning iseenda valimist – ning ka seda, et kui muutus ei ole võimalik – puudub koostöö ja ei leidu kaasvastutajaid, siis selleks, et muuta enese lugu, ei oodata, millal keegi teine otsustab ennast muuta või ei proovita muuta ise teisi, vaid mõtestatakse olev, kui vaba Maailm, ümber – milline sisu ja milline kaugus – ei põgeneta ära või jäeta välja – ollakse olemas ja suheldakse, kuid endale sobival moel, kohas, viisil ja intervalliga.

See tähendab teadmist, et ise ollakse olemas ja teine on olemas. Oluline on panna paika ja mõista, mis ja kus on enese põhi – milline ja kuidas on enese väljendus – enesele sobiv ja hea olemine. Enese algus tähendab selgust, milline ollakse iseendast lähtudes – see tähendabki, et ollakse teadlik iseendast, kuidas on ja millisena ollakse päriselt – mida vajatakse ja soovitakse. See tähendab, et ei oodata teise olemist ega piiridega kohtumist, et kogeda seda, kus ja millisena antakse luba/ võimalus olla – seda ei ole vaja, sest ollakse selginenud – eneses kindel ja enesest selguse saanud.

Kas, elades oma elu ja astudes oma samme, teine on sõber või on ta vaenlane – kas teine/ mina ise olen õige või vale – on/ olen lihtsalt inimene. Selleks, et saada enesele, iseenda vajaduse täitmiseks, kuid tegelikult inimesena kasvamiseks, vajaminev kogemuse kordus - inimene valib ise ja/ või ta nimetatakse rolli. Suletuna hoitavas loos ei näi olevat vabadust, sest seal on koos need või hoiab seda alles see, kes ei ole enda osa eest vastust võtnud – on valitud endale rollid, mida tahetakse alles hoida või on selles mängus roll, mille keegi tahab endale saada/ tagada. Toimub tegevus ja lahing vale/ õige rolli nimel ja pärast.

Tõesti – saabki mõelda, et oleks võinud olla, kuid ei olnud ja seega ka ei ole. Tõesti – minul oligi olnud paha, sest olin olnud olemas läbi teise – olin vajanud teise sammu ja olemist, olin vajanud infot teise tujude ja tahmiste kohta, et alles seejärel panna paika ja väljendada ennast seal, kus ja sellisena nagu oli võimalik.

Minu solvumine oli olnud hambutu viha tulemus – kogesin viha sellepärast, et tegelikult teine ei kõndinud kaasas selles loos, kus mina kasvasin ja tema ei valinud mind sinna, kus tema kasvas. Me kohtusime ja mängisime vana aja loos – seda oli olnud vaja alles hoida selleks, et sellest möödunust, iseendana, välja kasvada – vanalt orbiidilt iseenda omale suunduda.

Suhtes ja seostuses, kus teine vaikib enesest, keeldub arutamast vajalikku ja selgelt ilmnevat – tundeid, käitumisi, valikuid ja otsuseid – ma ei nõustu vaikusega ega vaigistamisega. Olen teadlik, kus ja milles on enese piir – ühes olemine, mis ei tule minu arvelt. See ei ole karistus ega enesekaitse, välja ja ootusesse jäetu eest, vaid enese teadlikus ja enese selgus – on olemas info – selle alusel olen otsuse teinud – ei ole ootust ja paigal seismist, et kuidas ehk saab olema.

Enese piirid ja sisu on paigas – see on olevikus olev hetk. On olemas teadmine, kes ma olen, milleks olen valmis, mida valin ja olen nõus panustama ilma, et see tuleks minu arvelt. Olen selgeks mõelnud ja paika pannud selle, mis on konkreetse ja justnimelt seni häirivaks nimetatud suhte sisuks – see, see ja see on oleva hetke maksimum – rohkem ei vali ega panusta ega pühenda, sest olevas tähendaks see tasakaalu rikkumist – sellisena olemine ja selle andmine, millele vastu ja vastust ei saada, tähendaks ülejäägi ja puuduse loomist loos ja iseendas - iseenda sammude eest tuleb maksta - on vastutus tagajärgede eest.  

Ülejääk ja puudus tähendab, et ühel ja samal ajal on vaja seda kohta, kuhu nn tühjaks voolata ja ka seda kohta, kus saada ennast täidetud. Ootused ja nõudmised - rahulolematus - tunded, millega tuleb tegeleda. Kui vastu ei võeta ja kui ei täideta, siis kogetakse hülgamist ja väärtusetust - võlgu antu ja võlgu jääja - kusagilt tuleks leida süüdlane, kes lahendaks loo ja tagaks vajamineva. 

Halloooo!!! See on vana muster - ole enesest teadlik ja enese algus - enese samm saab tehtud enese teel kõndides.

Marianne

10.04.2024.a

Oma ala parim

 

Olin kogenud enese abitust – mina ei saa muuta välises mitte kui midagi – isegi mitte seda, et kaitsta ja hoida ennast vale ja valu eest – see tõi kohale viha, et enese jõuetusega toime tulla. Enese kogemused lõid alguse vajadusele kontrollida üle, ette ja isegi tagantjärele – ei usaldanud enne, kui ei olnud ära kontrollinud ja ka sellest ei aidanud, sest sügaval, enese sees, oli alles teadmine - oli olnud soov mind, kui üleliigset ja mittevajalikku, välja visata – teha aborti. Omal moel seda ka prooviti ise teostada.

Olin kinnihoidnud solvumisest – olin loo endale ära põhjendanud, et see, mis ja kuidas oli olnud, oli olnud sellepärast, et olin vale - üleliigne – teisele mittevajalik ja sobimatu – loomulikult teadsin ka vastust – minus puudus väärtus. Kuid mitte keegi ei taha olla väärtusetu – see viib kaotusteni ja lahti laskmisteni – ei hoita ju, kui ei vajata – ei tehta samme, et hoida alles ja endaga ühes.

Mina ei tahtnud nõustuda enese tõlgendusega – tahtsin, et oleksin väärtuslik – vajasin seda infot – kuna teine oli mõelnud ja kaalunud, siis see teine pidi, minule, minu väärtuse ära tõestama – tema oli selle mulle võlgu – nägin ju, et teise tegu oli osutanud minu väärtusetusele. 

Tähelepanu oli teise tegudel ja valikutel – ma ei usaldanud teda – ta võis ja sai minu väärtusetuna olemist üle kinnitada ja seda ta mitmeid kordi tegigi. Protest selle info vastu, et teine pidas iseennast olulisemaks ja tähtsamaks kui mind, tõi kaasa hirmu, millega toime tulemiseks vajasin viha ja seega ma seda ka kogesin – olin vihane, et sellises olukorras elama pidin.

Tõde on selles, et teise sammud olid ajendatud „isekast” enesest – tema oli kaalunud ise ennast – ta ei olnud tahtnud maksta seda hinda, mida minuga koos olemine talle pidi tähendama – tema isiklikud ressursid ja vajadused ning ka tunded – soovis, saada laps, oli olnud midagi, mida talle oli vaja ja selles oli ka seda, mis tähendas talle vaba iseenda kaotust – lapsega ühes pidi ta ära andma osa endast – tegema enese kõrvale koha ja olema olemas teise jaoks ja pärast ka siis, kui tema ise ei tahtnud/ jaksanud/ osanud/ vajanud.

Maailma sõnum Inimesele – kui oled olemas, siis ole ja ela enese elu – ela ja ole iseendana – esimene oluline valik - vali ise ennast – näe ja koge enese väärtust iseendana. Kuid mina, solvununa, olin ajanud taga õiglust – omada ja kogeda palju enamat, kui minu jaoks olemas oli. Kuid see ei olnud võimalik – enama jaoks ei olnud teis(t)el ega ka minul endal, siis ja seal, ressursse.

Siin kohal tuleb tõtt tunnistada, et see kõik, kuidas ja mil moel oli olema saanud, see oli maksimum – kõik võimalik oli antud. Kuid hoolimata sellest kõigest oli minule see tähendanud puudujäämisi, sest see ei täitnud minu vajadusi – usaldus ei taastunud, sest kindluse ja turvatundest jäi jätkuvalt vajaka, hoidmine ei tähendanud hoidmist ja armastuse keel oli erinev. Kuna minul puudus väärtus ehk kontroll teise üle, siis ma ei saanud iseendale ohutut ja vajalikuga täidetud elu tagada. Minu sisse oli pesa teinud hirm – olen olemas, kuid kui ühel hetkel mind enam ei taheta/ ei valita – mis ja kuidas siis saab ning, kuidas ma järjekordse kaotusega kohanen.

Minevik oli selline, mis ja kuidas oli olnud võimalik – see ei ole ümbertegemist vajav viga ega ehmatav eksitus. See on info, millega tuleb arvestada – teha täiesti teadlik valik see vastu võtta. Senini olin uskunud ja lootnud, et kuidagi teisiti on võimalik - siis kui olen ise või kui teine on õige ja sobiv, kui teine mõistab minu tundeid ja näeb enese vastutust või mingil moel ette öeldult ja näidatult st kontrollitult. Kuid mitte miski ei mõjunud ega töötanud minevikku ära muutvalt.

Enese osa loos - jah, minu olema saamine tähendas, et teisele kaasnesid sellega kohustused ja too pidi täitma minu vajadusi, mida mina ise ei saanud/ osanud/ mõistnud enesele tagada/ anda. Tema maksis oma valiku eest hinna, mis ja kui palju oli temale võimalik. Tema ei olnud teenija ega palgatud töötaja, kes täitnuks tööandja käske ja olnuks täpselt ning kontrollitult õige. Ema oli tema ise - inimene enese moel ja võimaluste kohaselt.

Lühisesse ja vastupunnima ajas sõnade tähendus - parim = kõige parem. Kuidas saab see, mis oli vale ja valus, olla kõige parem - mõistetav on, et see kõik oli see, mis oli mingitel põhjustel kindel võimalik kõigest võimalikust. Siin tuleb mängu ka sõna PEAB - peab vastu võtma/ peab vastutuse võtma - enese sammude tagajärgede eest. Peab tähendab kohustust, millest on võimalik mingil viisil/ mingi aja pärast vabaneda - siis saab enese vabaduse tagasi. 

Lapse seletus - kui ollakse "väärtuslik", siis ei pea kõike ise - siis on olemas vabadus olla ise st teatud vastutusest, kohustustest ja tagajärgedest vaba ning saab endale vajaliku lihtsalt niisama või ka küsides/ nõudes. "Väärtusetul" puudub selline vabadus - tema peab ise oma vajadustega, tahtmistega, tagajärgedega jne tegelema. Tema ei ole priviligeeritud - temale esitatakse arved ja temalt võetakse tasu.

Inimene ei taha seda, mis on tema jaoks vale - need on valed tunded ja valesid tundeid äratavad kogemused. Tundevärvid on need, mis teevad inimeste lood keeruliseks - tunnetepõrgu lükkab inimesi üksteisest eemale ja vastu astuma - see on uskumine, et teine on enese tunde autor - kui teist ei ole või teine on kontrollitult õige, siis ei ole ka probleemi. 

See tähendab, et oma tunnete eest põgenejad ja neile autoreid otsijad ei näe, vale ja valedega, ühes olemist teena iseendani, vaid vabadust võtva vanglana. Siin tulebki mängu lavastuse, millel nimeks - "Inimese Elu" - vingerpuss - seega ongi, kellegi/ mingil moel parim, see kõige parem tee, kuidas ise omil jalgeil seisva Inimeseni kasvada. 

Marianne

09.04.2024.a